Head uut 13,7 miljardindat aastat! Just nii vana on meie universum alates Suurest Paugust – kui võrrelda seda sekundiga, siis teeb see ühe miljardiku sekundist. Aatomis on miljardik sekundist iseenesest igavik ja selle ajaühiku sees leiab aset veel omakorda miljard tegevust. Siis on meil veel üks ajaühik – lühim, mida inimene teab, see on aeg, mis kulub valgusel teadaoleva kõige lühema maa läbimiseks. Aeg võib muutuda, võib seisma jääda või olla lihtsalt hea. Seega – head uut aastat!
Uue aasta esimesel päeval panin ma Kurenurme maakodus ahju küdema, vaatasin kaunist lumesadu ja kuulasin Leigo järvel aset leidnud Järvide perekonna suvekontserti. Olin sel kontserdil ka ise kohal ja isegi kirjutasin sellest. Külmal talvepäeval tegi see südame soojaks ja tänulikuks Järvide muusikaande vastu. Olen veendunud, et iga inimene, kes armastab muusikat ja kellele on olulised perekondlikud väärtused, peaks saama seda kontserti nautida, sest Järvide dünastia sümboliseerib mõlemat. Ma loodan, et need, kel pole nimetatud CD-d, saavad seda kontserti jälgida mõnelt Eesti telekanalilt interneti kaudu.
Oli tore alata aastat positiivsete tunnetega. Üks esimesi, kes mulle head uut aastat soovis, oli Heli poeg Uku Suviste. Sain teda õnnitleda õnnestunud esinemise puhul 1. jaanuaril, tema aga üllatas mind sellega, et teatas, et ka minu laulu „Estonian Woman. Heli laul“ oli näidatud Kanal 2 uue aasta programmis.
Eelmisel nädalal oli mul tore olla oma naabrimehe Kuno Kerge vanaisa 95. sünnipäeval. Kuno ise esines seal oma Noorte Meeste kooriga (või on see Noorte Meeste kool?). Minulgi oli kitarr kaasas ja mul tuli laulda niinimetatud süldilaule.
Et jõulud olid juba möödas, siis peeti külas ära ka nääripidu. Heli selgitas mulle, et tema põlvkond ongi nääridega üles kasvanud, sest Nõukogude okupatsiooni ajal jõule pidada ei tohtinud. Tema põlvkonnal pole muud lapsepõlve kui see, milles nad elasid, nii hea või halb, kui see ka oli. Nad ei teadnud midagi sellest, millest nende vanemad olid ilma jäänud. Heli rääkis, et temavanused ei saa ju ka oma noorusest lahti ütelda ainult sellepärast, et see oli Nõukogude ajal. Kui peetakse nääre, siis ei ole see mitte nostalgia sovetiaja järele, vaid see on nostalgia oma nooruse järele.
Nääride ajal tõi kingitusi näärivana. Nii palju kui mina nende näärivanadega olen kohtunud, näevad nad välja täpselt samasugused kui jõuluvanad. Ka kombed on neil samad: näärivana istub tugitoolis, tema kõrval on kingikott ja lapsed peavad talle luuletusi lugema või laulma. Samuti isad-emad, vanaisad-vanaemad.
Helistasin uusaastaööl ka New Yorki oma tütrele Maarikale ja palusin tal mitte muretseda – 2010. aasta tuli aastast 2009 ilma halbade vahejuhtumiteta ja ma olen kindel, et kõige halvemad ajad on meil juba üle elatud. Maarika meenutas mulle seda, kuidas me omal ajal vaatasime kõik koos „X-file’e“. Hiljuti jooksid „X-file’id“ ka Eesti televisioonis, aga ma ei suutnud seda filmi üle paari minuti jälgida. Eelistan siiski dokumentaalfilme ja ajaloolisi saateid ulmekirjandusele. Ma arvan, et selliseid fantaasiafilme ja -raamatuid peabki vaatama-lugema lapse silmadega, muidu tunduvad nad väga lapsikute ja vanamoodsatena.
Lootsime koos Maarikaga, et 2010 tuleb parem, kui oli 2009.
Viido Polikarpus
Marketing and Public Affairs Manager
Energy Smart OÜ
