Kui ma päeval Tõnismäel ringi jalutasin, ei kuulnud ma sõnagi eesti keelt, kuigi kohal oli ligi sada inimest. Kaarli kiriku juurde olid parkinud välismeedia autod, enamasti Vene telejaamade reporterid olid kõige aktiivsemad parimate kohtade leidmisel, et kogu aktsiooni pildile saada.
Kogu päeva oli õhus tunne, et midagi ärevat on juhtumas. Iga tund tõi Tõnismäele juurde üha enam vene rahvusest inimesi. Suures enamuses olid need vene noored. Usaldusväärsest allikast kuulsin ma, et vene tudengitele Peterburis, kellel oli Eesti viisa, maksti selle eest, et nad tuleksid Tallinna ja osaleksid protestis pronkssõduri teisaldamise vastu. Need olid ühe kolmandiku meie kodumaal elavate inimeste pojad, tütred ja sugulased.
Rahva hulgas oli palju purjus löömamehi. Oli selgelt tunda pinge tõusu õhtu lähenedes. Karjuti venekeelseid Ansipi-vastaseid loosungeid ja loobiti politseinikke pudelite ning kividega. Politseinikud seisid külg külje vastas ümber Tõnismäe platsi. Kuid politseinikke oli kõikjal ja oli selge, et nad olid ette valmistunud: valmis oli pandud pisargaas ja veekahur, mis läksid käiku kella 10 ajal õhtul.
Jalutasin ümber taraga piiratud platsi ja läksin Rahvusraamatukogu terrassile, kust avanes ümbrusele hea vaade. Venelasi oli kõikjal – suur osa neist lihtsalt uudistasid. Kuid näha oli ka mitmeid purjus noori, kes viskasid rahva hulka tühje pudeleid ja siis kadusid kiiresti massi hulka.
Äkki ilmusid välja paar noormeest, kes tahtsid murda läbi tara, et nende enda sõnul viia lilli pronkssõduri juurde. See neil muidugi ei õnnestunud. Rahvas hakkas muutuma rahutuks ja vihaseks. Politseinikud aga ei rünnanud kedagi, vaid seisid rahulikult oma kohtadel, kuid vajadusel oldi väga resoluutsed ja efektiivsed.
Kui asjad hakkasid aga kontrolli alt väljuma, lükkas politsei rahva pronkssõduri ja Rahvusraamatukogu juurest kaugemale. Seejärel suundus suur jõuk vene rahvusest noori linna peale, hakati lõhkuma, laamendama, põletama ja rüüstama. Lükati ümber autosid, mis olid pargitud Pärnu maantee äärde, lõhuti sisse ja tehti tühjaks 99 poodi ja kioskit kesklinnas, isegi lõngapood langes rüüstajate ohvriks. Siis mõtlesin ma küll, et venelastelt pole tõesti oodata mingit ratsionaalset käitumist.
Pärast kella 2 öösel jalutasin ma linnas ringi ja võtsin mõned fotod. Nägin, et politseinikke oli igal pool ja olukord oli saadud kontrolli alla. Mina isiklikult olin väga uhke oma Eesti politsei ja Eesti valitsuse üle, et nad olid nii resoluutselt toiminud.
Ja kell 2 öösel ei teadnud ma veel, et valitsus otsustab oma öisel kriisiistungil teha veel üks kindel samm – kell 5 hommikul viidigi pronkssõdur Tõnismäelt ära. Kiiremini, kui algul plaanitseti.
Eesti ajalugu pole kellelgi õigust ümber kirjutada.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn