Eesti Justiitsministeerium on tulnud välja ideega kurjategija ja ohvri lepitamise kohta. Kui kurjategija vabandab ohvri ees ja viimane võtab selle vastu, siis on probleem lahendatud ja asi ei lähe kohtusse. Pealtnäha on tegemist mõistliku otsusega, sest kohtud on niigi tööga üle koormatud.

Aga selle idee järgi võib ühtviisi andeks anda avalikus kohas urineerijale või mõrtsukale.

USA-s töötasin ma vabatahtlikuna kohtus nn tülilahendajana. Seda nimetati „Ühise huvi programmiks”. Kohus andis mulle lihtsamaid tüliküsimusi lootuses, et ma suudan need lahendada, ilma et asi jõuaks kohtusse. Õnnestumise korral koostati kohtulahend, millele kirjutasid alla kõik asjaosalised, ja sellega oli asi otsustatud. Minu asi polnud otsida süüdlast, vaid leida sobiv lahend, osapoolte ühine huvi, millele toetuda. Ma tegelesin lahutuse korral lastehoolduse küsimustega, majaomaniku ja üürilise vaheliste küsimustega, isegi kakluses osalenud pooltega, kus ühel löödi hambad sisse ja too pöördus kohtu poole ravikulude katmise küsimuses jms.

Minu meelest võiks Eestis mõelda samasuguse programmi peale, mitte minna libedale teele, kus kurjategija tuleb ohvrilt andeks paluma – võib ta ju sundida sedasama ohvrit endale andeks andma, kasutades kas või noaga ähvardamist! Kujutagem endale ette, et südaööl koputab teie uksele võõras ja teatab, et tema poeg oli see, kes teile liiga tegi, ja tal on sellepärast kahju. Kui te kohe andeks ei anna, siis te seda veel kahetsete… Mis jääb vaesel kannatanul muud üle kui andestada!

On nii palju asjaolusid, mis viitavad antud idee nõrkadele külgedele, et neid pole mõtetki kõiki siin välja tuua. Küll aga on väga efektiivne ameeriklaste „Ühise huvi programm”, sest siin on olemas vahemees, kes mitte ainult ei aita kohtuasjale lahendit leida, vaid ka kinnitab selle õiguslikkust, pärast mida asi enam edasikaebamisele ei kuulu.

Märkmed: