Näituse avamisel viibis tuntud eesti kunstnikke, näiteks Ants Viidalepp, tema abikaasa Eve Viidalepp ja kunagine kauaaegne Eesti Kunstiinstituudi (praegu Eesti Kunstiakadeemia) rektor skulptor Jaan Vares. Ants Viidalepp oli omal ajal Lennart Meri reisikaaslane ja ta on illustreerinud mitmeid tema raamatuid. Jaan Manitski aga andis välja Ants Viidalepa raamatu kunstnik Eerik Haamerist (kujundas Eve Viidalepp). Jaan Vareseltki ilmuvad lähemal ajal tema memuaarid.
Mõned minu teosed on kindlasti tuttavad neile, kes on Tallinnas Eesti Maja külastanud, aga mitmed on valminud üsna hiljuti. Olen praegu loomingulisel lainel ja Võrumaal meie talus ootab lõpetamist 15 pooleli olevat tööd.
Eelmisel aastal käisin koos oma tütre Maarikaga Peterburis, kus külastasime Ermitaazhi. Kui küsisin, kus asuvad Repini maalid, saadeti mind Vene Kunstimuuseumi. Seda külastades sain ma tõuke hakata uuesti maalima. Kõik eesti klassikalised kunstnikud nagu näiteks Köler jt. on Peterburis õppinud. Nüüd mõistan ma nende töid paremini, kuna olen tutvunud neid ümbritsenud keskkonnaga. Siinne põhjamaa valguski on hoopis teistsugune kui see, millega mina olin harjunud ja mille säras üles kasvanud, tehnika on teistsugune ja mulle tunduvad nende teosed kuidagi loomulikumad.
Mulle on alati meeldinud impressionistid ja New Yorgi Ash Can School ehk Prügikastikool on olnud mu lemmikuks. Nende moto „Kunst peegeldagu elu“ shokeeris vaatajaid oma tänavapildi ja linnaelu naturalismiga. Selle kunstirühma nimi tulenes eeslinna prügikasti nimest ja heatahtlikud kriitikud kutsusidki seda rühma Mustaks Jõuguks. Rühma looja oli Robert Henri aastal 1891 Philadelphias, peagi hakkasid selle vastu huvi tundma ajaleheillustraatorid George Luks, John Sloan, William Glackens ja Everett Shinn. Henri imetles Ameerika realismi esindajaid maalikunstis Thomas Eakinsit ja Thomas Anshutzi. Ash Can School oli revolutsiooniline rohkem sisu kui stiili poolest. Kunstnikud püüdsid kujutada eeslinnaelu selliselt, nagu ta oli, leides ka realismitões ilu. Keskenduti tavalise eeslinnaelu ebameeldivatele külgedele, kujutati lihttöölisi, musti tänavaid ja räpaseid baare. Ash Can School’i esindajate teoste stiil on spontaanne ja lohakas, erinedes rangest tehnilisest koolist, mida õpetati Ameerika akadeemiates 20. sajandi alguses. Värvi pandi paksult ja nagu möödaminnes, nii et lõuendil jäid näha pintslijäljed. Värvipaletis olid esikohal tumedad ja tuhmid toonid.
Kui ma asusin õppima Art Students League of New York’i, soovitas direktor mind tööle Chappelieri galeriisse, mis asub Manhattanil East 82. tänaval, kohe Metropolitani kunstimuuseumi kõrval. Mul oli ligipääs arvukatele Robert Henri, Glackensi, Luksi jt. originaalmaalidele. Mul oli võimalus lapata nende märkmeplokke ja sketshe. Me ei tea kunagi, kust me tegelikult inspiratsiooni saame, enamasti on kunstnik ise viimane, kes oskab oma töid lahti mõtestada.
Kord Monmouthi Ülikoolis New Jerseys seisin ma näitusel ühe rühma inimeste seljataga, kes uurisid mu maale. Kuulsin, kuidas eneseteadlik õpetaja rääkis mu töödest ja lisas neile nii palju jooni, mida ma polnud ise uneski näinud. Kui ma hiljem naerdes rääkisin sellest oma mentorile prof Marty Ryanile, ütles ta, et siin pole midagi naerda. Et enamikul kunstnikest pole aimugi, mis neile mõju avaldab ja ega nad ei peagi sellepärast muret tundma. Nende asi on tööd teha.
Kui ma siiski peaksin ise oma töid iseloomustama, siis ma ütleksin, et need võiks kuuluda eesti prügikastikoolkonda. Ja lõpuks ma loodan, et minu maal, mille ma just saatsin Monmouth University 75th Anniversary ballile, leiab tänuliku omaniku.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn