Ma olen kogu oma elu käitunud keeruliste probleemide puhul nagu jaanalind, peidan pea liiva alla ja loodan, et raskused kaovad iseenesest. Seda nimetatakse arstiteaduses eitamiseks, mahasalgamiseks, aga sageli on see taktikaline käik probleemide lahendamiseks. Aeg annab kõige paremini arutust ja isegi siis, kui oled pea liiva alla peitnud, annab see võimaluse haavu parandada. Aja kulgedes võib jõuda ka päästva heureka-hüüdeni, nagu Aristoteles oma avastuse puhul tegi.

Meie puritaanlik moraal julgustab meid oma probleemidega ise hakkama saama, kannatama tagajärgede tõttu ja maksma kallilt iga rõõmuhetke eest elus. Pärast seda, kui oleme kõike eeskujulikult teinud, säästnud ja investeerinud usaldusväärsesse, kuid vähetootlikku aktsiapakki, siis öeldakse sulle, et sa oleksid pidanud targem või ahnem olema. Kodu peetakse ikka kindluseks, mille müüride vahele saab peituda, kui mured vaevavad, kuid täna võidakse sind ka sealt üles leida, kui kinnisvaramull kokku kukub ja sul ei jää muud üle, kui pea liiva alla peita.

Börsid kukuvad kogu maailmas ja iga päev paisatakse meediasse üha uusi nimesid, kes peaksid panganduses juhtunu eest vastutavad olema. USA presidendikandidaadid Obama ja McCain kinnitavad, et neil on olemas vastused majanduses toimuva lahendamiseks, G7 riigid kohtuvad küsimustele vastuste leidmiseks, aga pole võimalik lahendada praegust olukorda turumajanduses ainult sellega, et sinna paisatakse üha rohkem raha. Pangad muidugi tahavad, et neile seda üha rohkem antakse ja hirmutavad inimesi sellega, et kui nad oma triljoneid ei saa, siis lähevad nad pankrotti.

Islandil asutasid mõned jõukad perekonnad panku, kuhu Briti investorid paigutasid tohutuid summasid. Nüüd on kogu Island pankrotti minemas. Kas siis nüüd peaks neid rikkaid perekondi maksumaksja rahaga päästma? Ilmselt on just niisugune praegu globaalne majanduslik filosoofia.
Ma mäletan, kuidas 1970-ndatel aastatel olid kõik vihased ahnete rikaste peale, aga ka valitsuse liikmete peale ning et masse rahustada, pandi rikkad maksma luksusmaksu. Kes aga tegelikult kannatas, kui rikkad ei ostnud endale enam maju ja uhkeid jahte? Lihtne on unustada püramiidi alustalaks olevaid oskustöölisi, kes jäid äkki ilma tööta. Ma tundsin üht laevapuuseppa, väikefirma omanikku, kes ehitas jahte. Tavaliselt ehitas ta aastas 1–2 alust. Ta oli uhke oma firmale ja tema töölisedki said head palka, aga kui turg kokku kukkus, pidi ta meeskond otsima tööd mujalt. Eks see olukord oli võrreldav sellega, et kui mõni president alustab sõda, siis ei kannata ta isiklikult, kannatab rahvas.

Üks tark vanasõna ütleb, et kui õpilane on valmis, siis tuleb ka õpetaja. Olen pannud tähele, et alati, kui ma muutun rahulolematuks sellega, mida ma teen, siis saabubki mingi muutus. Siis olen ma valmis tegema midagi teisiti kui seni, olen valmis arenema. Ehk saab sellised inimlikud arengud kanda üle maailmas toimuvale? Vana süsteem pole enam rakendatav ja selle asemele tuleb leida midagi uut. Loodetavasti midagi paremat.

Abraham Lincolnilt küsiti, millist ütlust saaks kasutada kõikide olukordade kohta. „Ka see möödub kunagi,“ vastas ta.

See lause hõlmab nii häid kui halbu aegu ja paneb elu üle kainemalt mõtlema.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: