Jaanipäev on Eestis aasta kõige pikem päev, mil päike peaaegu et ei loojugi. Enamasti teavad kõik, et just jaanipäeval sajab vihma. Vähemasti kohati. Ja ikka sellel kohal, kus olen olnud mina.
Mulle tundub, et kui peaks juhtuma, et Maa kliima hakkaks soojenema, siis Eesti võidaks sellestki. Eesti ja Soome maapinda hoiab üleval Põhjanaba igijäämass, kui see sulaks, siis vastavalt sulavee hulgale tõuseks kohe ka Eesti ja Soome maapindade tase. New York võib näiteks järgmisel sajandil jääda 20 meetrit vee alla – hoidku Jumal selle eest! –, kuid Tallinn oleks ikka omal kohal. See oleks mu vihje kõigile üleilmsetele eestlastele – on kasulik investeerida Tallinna kinnisvarasse. Lihtsalt igaks juhuks ütlen seda kõigile.
Sel aastal tegin ma jaanituld oma naise sünnitalus Kurenurmes. Olin mitme kuu jooksul talu koristanud ja panin koos oma sõbraga tuppa uue põranda, nii et prahti, mida põletada, oli kogunenud omajagu, seega oleksin saanud lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – saanud lahti prahist ja teinud uhke tule.
Ilm oli jaaniõhtul kena, päikeseline – täiesti ebatavaliselt ilus. Hüppasin mitu korda tiiki, et ujudes end jahutada. Kuumade ilmade tõttu teatati raadiost tihti, et Eesti metsad on väga tuleohtlikud.
Sel õhtul jõudis Tallinnast hilja maale ka mu naine. Tartust läbi sõites meeldib talle alati tee peale jäävast uuest suurest Lõuna kaubanduskeskusest läbi astuda. Lõunakeskus on alati rahvast tulvil ja seepärast tundub mulle, et Tartu kesklinnast tõmbab see ära palju kliente. Ühel päeval kohtasin seal Enn Tartot koos perega. Ajasime juttu, samal ajal oli ka lastele lõbusat tegevust. Minu naisele meeldib Lõunakeskus aga sellepärast, et seal on paljud kaubad ikka veel müügil, kui Tallinnas on nad juba ammu otsa lõppenud. Ja hea on teha vahepeatus pikal teel Tallinnast Võrru.
Sel aastal polnud ühtki meie last maal. Kes oli õpingutega seotud, kes olid sõpradega, minu tütar ja poeg aga on USAs. Kui Heli mulle tee pealt helistas, et ta on kohe maale jõudmas, panin ma jaanitule põlema. Ma lootsin, et prügi põleb selle ajaga kähku ära ja see, mis järele jääb, on normaalne lõke. Õnnetuseks olin ma ära unustanud, et olin pannud lõkke alustuseks kuivanud rohtu ja äsja süüdatud lõkkest hakkas tulema paksu halli suitsu, nii et see kattis mu meelest kogu taevalaotuse. Mulle tundus, et olukord väljub kontrolli alt. Kui mu naine taluhoovi sõitis, ütles ta, et nägi paksu suitsu juba eemalt ja arvas, et kogu meie majapidamine on tules. Ma rahustasin teda ja ütlesin, et kuigi asi ei näe hea välja, peaks suits kohe-kohe hajuma. Ja siis hakkas viimaks vihma sadama, mis lahendas suure osa minu probleemist.
Lõpuks tuli kohale ka naaber, kes oli samuti kartnud, et ju meie talu ikka maha põles. Ta oli väga õnnelik, kui nägi, et me olime kõik elus ja terved ning ka majal polnud häda midagi. Naaber oli kuulnud raadiost, et vaatamata jaanipäevale keelati Eestis igasugune tuletegemine, sest madala õhuniiskuse tõttu olid metsad äärmiselt tuleohtlikud. Tuletegijaid trahviti 12 tuhande krooniga. Nüüd alles läks mul nahk märjaks, sest kuiv rohi muudkui põles ja põles. Seisin abitult tule ääres ja vaatasin, kuidas paks suits tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale, lastes kõigil näha, kuidas meie taluõues tehakse ebaseaduslikku tuld!
Asi lõppes seekord siiski õnnelikult. Tuli sai kontrolli alla ja rohkem ei tulnud kedagi meie jaanituld uudistama. Helil, minu äial ja minul oli rahulik jaaniõhtu, nagu Eestis kombeks.
Järgmisel aastal ostan vist elektrilise kaminatule, nagu neid Searsi kataloogist saab…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn