Maalapsed on Eestis täpselt samasugused nagu mujal maailmas, nad ka lõbutsevad samamoodi. Tallinnas nad hängivad (sõna tuleneb ingliskeelsest sõnast
to hang ja on juba sageli kasutusel) kaubanduskeskustes samuti nagu USA-s, aga maalapsed armastavad talvel kelgutada, suusatada ja uisutada. Oleks ju tore mõelda, et maailma majanduskriisil on vähemasti see positiivne mõju, et lükkab edasi Eesti maapiirkondade linnastumise. Kui viimasel ajal avati igal pool suuri kaubanduskeskusi, siis nüüd ehk on sellele mõneks ajaks piir pandud.
Olen lugenud uudistest, et eestlased, kes töötasid välismaal, pöörduvad tagasi koju, sest neid on välismail koheldud kui migrante, kes võtavad kohalikelt ära nende töökohad. Olen aga isiklikult saanud teistsugust tagasisidet. Võrumaal Sõmerpalus peetud jõuluõhtul istusin ma kõrvuti kahe eesti ehitajaga, kes töötavad Soomes. Küsisin neilt, kas see on tõsi, et eestlasi koheldakse seal kui sissetungijaid. Nad vastasid, et see pole tõsi eestlaste kohta, küll aga kehtib poolakate kohta, aga ka veel mõnede teiste rahvaste esindajate kohta. Nende jutu järgi on eestlased oma tööga saavutanud hea maine ja on seetõttu vägagi hinnatud töölised. Juhtus niisugune lugu, et Soomes oldi sunnitud välistöölised suvel puhkusele saatma, nende asemele võeti soome üliõpilased. Kui eesti ehitaja siis suvel puhkusele tuli, helistati talle kaks nädalat hiljem firmast ja paluti tagasi tulla, sest üliõpilased ei saanud tööga hakkama ja lasti lahti.
Moodi on juba läinud mahepõllumajandus, mida toodetakse peretalus, või ka sületäis pliidipuid oma metsast. Paljud müüsid juba aastaid tagasi oma talud ja metsad ära, see oli siis, kui hinnad tundusid olevat laes, saadud raha eest osteti linnakorter ja liisiti auto. Täna on see korter kaotanud suure osa oma väärtusest ja autogi tuleb liisingufirmale tagasi anda.
Kui Eesti avanes maailmale, siis olid riiulid äkki kaupa täis ja hinnad kukkusid, täna on asjalood teistsugused. Jõuludekingiks soovisin ma ainult kas Skippy või Jiffi pähklivõid, mida saab ainult Stockmanni kaubamajast Tallinnas. Minu abikaasa käis seda sealt otsimas, aga ei leidnud. Seoses sellega, et kauba maaletoomise hinnad on taevasse tõusnud, tuuakse sisse ainult suure nõudlusega ja äärmiselt vajalikke kaupu, aga eestlased teatavasti ei salli pähklivõid. Isegi pähkleid nad eriti ei armasta. Mina aga kasvasin üles pähklivõid ja
jelly’t ehk tarretist süües ja isegi praegu võin ma mõlemaga hilisõhtulgi maiustada. Minu naabrilapsed, kes läksid Keema järvele uisutama, tulid teel sinna ka meie talust läbi. Kostitasin neidki saiakestega, millele olin määrinud peale pähklivõid – ja mõne aja pärast pidin ma saiad söötma oma koertele.
Keema järvel on juba paks jää, laste isad olid sealt lume ära rookinud ja nüüd on seal hea uisuväli kõikidele külalastele. Kuigi mitte igaühel pole uiske, ei takista see hokilahinguid pidamast, uiskudeta saapad jalas. Ka meie maja ümber, kus on väikesed mäekesed, näen ma külalapsi liugu laskmas ja kelguga alla sõitmas. Isegi saaniga saab siin Võrumaa nurgas sõita.
Jah, jõulud on maal just sellised, nagu nad peavadki olema.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
