Minu hea sõber Tõnis Nõmmik tähistas oma 75. juubelisünnipäeva Eesti Majas Tallinnas. Olime koos abikaasa Heliga samuti peokülalisteks kutsutud. Oli tore olla külaline oma restoranis, kuigi Helil oli tegemist, et end rahulikult tunda ja mitte tormata kohe vaatama, kas kõik sujub kenasti.
Tõnis on perfektsionist, tal on kõik lõuna- või õhtusöögid ja vastuvõtud viimase detailini läbi mõeldud ja kõik peab laabuma suurepäraselt. Tunnen Tõnist juba kaua aega, sellest ajast, mil ta tuli Eestisse Mihkel Viise asemel peakaplaniks Kaitsejõudude Peastaapi. Täna on ta sellelt kohalt pensionile läinud, kuid on vägagi tegev nõunikuna Kaitsejõudude Peastaabi ja Eesti politsei juures.
Foto maalist, mille Viido Polikarpus kinkis peakaplan Tõnis Nõmmikule juubelisünnipäevaks. Autori foto.
Paar kuud tagasi kutsus Tõnis meid enda koju õhtusöögile. Meil oli tore õhtupoolik ja enne lahkumist palus Tõnis kirjutada midagi oma külalisteraamatusse. Mõtlesin, et hoopis joonistan Tõnisele tänutäheks toreda õhtu eest tema portree. Paistis, et majaperemehele mu mõte meeldis ja ta leidis endale mugava istekoha. Palusin tal endale rahulikult poseerida ja lubasin, et saan oma tööga kiiresti valmis. Tabasin Tõnise näojooni üsna kiiresti ja tõmbasin pastapliiatsiga paar joont paberile, need esimesed pliiatsitõmbed andsid mulle kindlust ja optimismi. Kuid siis äkki läks kogu asi mul käest ära. Mida rohkem ma pingutasin, et tabada sarnasust modelliga, seda enam kõik untsu kiskus, kriipisin pastakaga paberil üles ja alla, nii et lõpuks olid sellel sügavad vaod sees. Tõnis, kes ei saanud aru, mis toimub, küsis, kuidas mul asi edeneb. Noogutasin vastuseks, näidates, et kõik läheb libedasti, aga oma sisemuses olin juba paanika äärel. On ju Tõnis perfektsionist, nagu ma enne mainisin, ja kindlasti oleks ta sügavalt õnnetu, kui avastaks, et olen rikkunud ta kena ja väga hinnatud külalisteraamatu, mis oli täis lugupeetud inimeste tänusõnu. Heli oli seni olnud vestlushoos. Kui ta siis minu juurde tuli, et heita pilk mu tööle, teadsin, et ei saa enam kuidagi varjata asjade seisu. Ja Heli näoilme ütles mulle kõik: tema imestunud pilk muutus hetkega hirmunuks. Ma olin läbi kukkunud!
Pidin kiiresti mõtlema, mida edasi teha ja kuidas käituda – see on üks asi, mida õpitakse USA armee spetsväeosades. Tõusin püsti ja küsisin Tõniselt, kas ta on lugenud Oscar Wilde´i „Dorian Gray portreed“. Vastuseks noogutas juubilar peaga.
„Siis sa tead, et Dorian Gray portree tõmbas endasse kogu maailmas leiduva kurjuse, säilitades niiviisi igaveseks Doriani nooruse ja ilu.“
Lisasin, et mullegi üllatuseks oli Tõnise portreega juhtunud samasugune lugu, portree oligi juba hakanud endasse sulatama maailmas leiduvat inetust, kurjust ning saatanlikkust, ilma et portreteeritav oleks saanud sõna sekka ütelda. Oma sõnade kinnitamiseks näitasin Tõnisele tema külalisteraamatus olevat joonistust, millel polnud juubilariga mingit sarnasust…
Ja nüüd Tõnise juubelisünnipäeval Eesti Majas tahtsin ma eelneva loo heastada. Võtsin Tõnisele kingituseks kaasa ühe oma maalidest, selle, mis on paljudele mu sõpradele heas mõttes silma jäänud ja positiivselt mõjunud. Lootsin, et Tõnis siis andestab mulle, et suutsin rikkuda tema külalisteraamatu. Maali üleandmise ajal küsis Tõnis minult, kas ma tõesti arvan, et 75-aastasele mehele on kena kingitus maal, millel on kujutatud surnuaia väravat…
Mis mul üle jäi, kui vastata, et pildilt on ju näha, et seda väravat on harva kasutatud.
