Jälle on käes september. Suvi on kiiresti möödunud, nagu on möödunud mu nooruski, seljataha on jäänud palju kauneid päevi, mille eest ma saatusele tänulik olen. Sügis teeb mind tavaliselt nukraks. Ja sügiseti soovin ma jälle võtta kätte pintsli ning alustada maalimist. Küllap on see soov jätta endast maha midagi väärtuslikku.
Kogu suve käisid Kurenurmel meie naabrilapsed – Heli sugulased – minu juures lauluharjutusel. Mul olid suured plaanid valmistada nad ette saateks „Eesti otsib superstaari“ ja meil läks päris hästi. Heli, kes on tavaliselt minu kõige teravam kriitik, oli meeldivalt üllatunud, kui ta kuulis, kuidas lapsed täiel häälel laulsid nii inglise kui eesti keeles. Ka Anne Vellistele, kes meil külas käis, läks laste laulmine hinge. Nii tunduski mulle, et ma käin oma ema ja ka Sydneys elava onu Uno Polikarpuse jälgedes. Minu ema juhatas Lakewoodis kirikukoori ja onu Uno oli kaua aega Sydney eesti meeskoori juht. Asi läks juba nii kaugele, et ma nägin unes, kuidas minu lastekoor, millele panin nimeks Kurenurme Linnupojad, esines laulupeol tuhandete kuulajate rõõmuks ja mina kui dirigent sain kaela loorberipärja. Koori juhatades aga lehvisid tuules minu hallid juuksed...
Septembriga algas elu argipäev. Enamus mu naabrilapsi sõitis tagasi Tallinna, nad olid maal vaid oma suvevaheaega veetmas. Nüüd käib minu juures laulutunnis kuni järgmise suveni ainult Kristin, kes koolibussi peale minnes iga päev meie talust mööda läheb. 1. septembril kooli minnes nägi ta väga kena välja oma uues koolivormis, seljas suur koolikott, mis oli pungil täis raamatuid. Ega’s midagi, peale laulmise hakkame Kristiniga talvel koos suusatamas käima.
Kui Kristin viimati meie juures käis, siis oli ka Heli maal. Kristin tuli ja palus mul mängida kaasa lastemängu „Suu kinni, silmad lahti“. Teadsin, et Kristini ema on hea küpsetaja ning ei osanud midagi halba karta. Minu suhu sattuski Kristini ema tehtud värske pirukas, kuid õnnetuseks oli see lihapirukas! Et ma olen taimetoitlane, siis võib vaid arvata, mida ma sel hetkel tundsin. Või milline üllatus oli Kristini näol, kui ma piruka kohe välja sülitasin! Heli mu kõrval võttis ülejäänud piruka ja kiitis suure suuga, kui hea see siiski on. Ta rääkis ka, kuidas mu oma lapsed olid vahel mu toidu sisse lihatükikesi poetanud ja siis jälginud, mis minuga pärast nende söömist juhtub. Mis seal ikka oleks juhtunud – oleksin lihtsalt haigeks jäänud, eks nemad lootsid mingit suuremat elamust saada.
Kui ma laps olin, siis hüpnotiseeris isa meie peret, et meist kõigist saaks taimetoitlased. Ma oletan, et tookordsetel rasketel aegadel oleks see olnud majanduslikult kasulik. Küllap seepärast, et mina olin kõige nõrgema iseloomuga, jäingi vaid mina üksi taimetoitlaseks. Vaid sõjaväes oleku ajal ei saanud ma seda luksust lubada – seal ei huvitanud kedagi, kas ma sõin või olin näljas, see oli igaühe oma mure.
Suvi on tõesti möödas. Tunnen sellest puudust nagu heast sõbrast, kuid nüüd on mul rõõm jääda ootama uut kevadet.
