Ikka on nii, et kui sa kellegi eest hoolitsed, siis selgub, et oled midagi väga tähtsat lõpuks kahe silma vahele jätnud. Murphy seadus, mille järgi kõik, mis peab untsu minema, ka untsu läheb, kinnitab seda väidet.

Meie maakodus on kuus kassi ja mõni päev tagasi avastasin ma, et meil on ka hiired. Olin neid varem kuulnud, kui nad õhtuti seina vahel või kuskil pööningul krabistades ringi jooksid, kuid esimest korda nägin neid nüüd oma silmaga. Olen meelitanud kasse ööseks tuppa jääma, aga sellest pole olnud mingit abi. Ühel ööl, kui hiirte möllamine juba liiga tugevaks läks, katsusin kasse juustuga ära osta ja meelitasin nad kööki, aga kui nad aru said, et ma hakkasin ust sulgema, viskusid nad nii tugevasti vastu akent, et mul ei jäänud muud üle, kui välisuks lahti teha ja nad õue tagasi lasta. Helistasin Tallinna oma naisele Helile, kellel on seal küll käed-jalad tööd täis, ja rääkisin talle oma murest. „Papa annab hiirtele süüa,” vastas ta minu jutu peale. Kui ma äialt küsisin, kas see vastab tõele, teatas ta, et muidugi söödab ta neid, hiired on ju tema väikesed sõbrad.

Hiired muutusid ikka julgemaks ja julgemaks, nii et ma olin sunnitud midagi ette võtma. Kuna kassidest abi polnud, soovitas Heli kasutada mürki, aga viimane asi, mida ma oleksin soovinud, oleks see, kui surnud hiir jääb kas põranda alla või kuskile seina vahele.

Meie kohalikus Antsla poes soovitati mulle mingit kaitsevahendit, mis olevat kunagi toodud sisse Ameerikast. Ma polnud huvitatud ühestki neist inimlikest lõksudest, millega sa püüad loomakese kinni ja sõidad siis naabri aia taha ning lased ta seal tervelt ja vigastamata lahti.

Ma olen pannud tähele, et üha rohkem müüakse siin asju, mis olid Ameerikas müügil aastakümneid tagasi, nagu näiteks kõik need Ronco tooted, köögiviljalõikurid, Ginzu noad, saunavööd, kaalu mahavõtmise süsteemid ja harjutusmasinad. Mul on tunne, nagu oleks neid asju kogu see aeg hoitud mingis kinnises laos, et siis nüüd, aastaid hiljem, Eestis müüki paisata. Lausa naerma ajab, kui näed TV-s reklaami, milles hüütakse: “Oota! See pole veel kõik! Kui sa tegutsed kohe praegu, siis saad kaasa….” Olen kindel, et Hiinas ja Venemaal pakutakse täpselt samu asju ja see käib sama reklaami saatel.

Nojah, igatahes ostsin ma hiirelõksu, muidugi two for one ehk kaks ühe hinnaga. Võtsin kohe suurema koguse, 16 tükki korraga.

Läksin koju ja panin need igal pool majas üles. Ühe sokutasin papa teadmata tema voodi alla. Lootsin, et ta väikesed sõbrad tulevad kohale ja ma saan nad nii kinni püüda, et papa ei teagi.

Hommikul jalutasin papa tuppa. Papa istus väga õnnetu näoga voodil, hiirelõks käes. Kaks hiirt olid korraga läinud shokolaaditükke võtma ja lõks oli plaksatanud kinni. Kaks hiirt said surma ühe hoobiga.

Papa ei rääkinud minuga kogu ülejäänud päeva, sest ta oli jäänud ilma oma sõpradest.

Mina olin küll rõõmus, sest sain, mida reklaam oli lubanud – two for one.

Viido Polikaprus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: