Mõni aeg tagasi põles ühel õnnetul suurperel maja maani maha, kuid veelgi kurvem oli see, et üht last ei suudetud päästa. Pärast seda, kui uudised olid kurvast sündmusest teada andnud ja palunud hättasattunuid abistada, annetati neile uue kodu ehitamiseks 1,3 miljonit krooni. Kas pole seegi ime?
Tallinnas oli meie kodumaja vastas üle tee kaks kasiinot, tänaseks on mõlemad oma uksed sulgenud. Põhjuseks majanduslik allakäik. Kuid miks on kasiinod mujal maailmas ka praegu edukad? Sellepärast, et inimesed usuvad imedesse – äkki üks võidunumber või loosiratta pööre toob lahenduse kõikidele probleemidele. Kasiinoäri sissetuleku kokkukuivamine annab tunda aga nendele fondidele ja programmidele, mis sealt saadud rahast toetusi said.
Atlantic City’s on nimetatud äri sama heas seisus, kui see on kogu aeg on olnud, sest üks osa inimestest tahab alati mängida. Mitte tingimata võita, vaid just mängu nautida. Kui nad juhtumisi võidavad, siis mängivad nad seni, kuni võidetu on jälle maha mängitud.
Inimesed püüavad reaalsest maailmast põgeneda ja elada unistustes. Kui neil läheb elus hästi, siis ei anta Suurele Juhusele selles mingit krediiti, kõik on ikka enda kätetöö, higi ja vaev ning geniaalne tegutsemine. Napoleongi on öelnud: „Kui mul oleks valida kindrali vahel, kellel on olnud õnne, ja sõjalise geeniuse vahel, siis ma valiksin igal ajal õnneliku geeniuse osa.“
Kas te olete märganud, et väga rikkad inimesed on enamasti ka väga religioossed? Minu meelest on nad kindlad, et Jumal on nad välja valinud. See teeb ka kergemaks meiesugustega hakkamasaamise. Üks kerjus ütles kunagi, et Jumal peab meid tõesti kõvasti armastama, sest ta on meid teinud nii suurel arvul.
Mina pole küll kunagi ihaldanud võita miljoneid. Muidugi on tore olla jõukas, aga toredaks teeb selle siiski see, kui oled ise oma jõukusele aluse pannud. Kui minu romaani „Down Town“ põhjal oleks tehtud film ja ma oleksin praegu seal, kus on Harry Potteri lugude autor, siis oleksin ma olnud rahul. Ma saaksin oma ema mälestusteraamatu anda välja oma kulu ja kirjadega, ma oleksin saanud aidata paljusid, kes abi vajavad. Ma saaksin praegugi anda välja Global Estonian’i ja levitada seda Brüsseli koridorides tasuta. Ma oleksin saanud õpetada inimestele, kuidas kala püüda, ja oleksin neile ulatanud õnge, mitte aga kala. Ja iga kuu annaksin ma välja oma uue CD-plaadi, mida ma lahkesti tasuta jagaksin.
Nii et miljoneid võiks ju omada küll, aga mitte neid võita.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
viido@eestimaja.ee