Majandusliku kokkuhoiu tõttu olen meil maal Kurenurmes ka oma koerad-kassid kokkuhoiurezhiimile pannud. Pärast pikka enesega nõupidamist otsustasin esimese asjana muuta nende toidulauda, sest küsimus oli – kas nemad või mina. Mina liha ei söö, olen olnud taimetoitlane peaaegu kogu oma elu. Isa hüpnotiseeris mind, kui olin laps, ma kahtlustan, et ta lootis niimoodi lihtsalt raha kokku hoida, kui poiss liha ei söö. Lisaks sellele, et ma ei söö liha, olen ma ka täiskarsklane ja ei suitseta. Ma ei ole kunagi sundinud teistele peale oma elustiili, aga rasked ajad sunnivad tegema raskeid valikuid. Seni olen ma oma kassidele-koertele ostnud poest suuri viiekiloseid külmutatud supikondipakke. Väljas neid lahti raiudes passisid kutsud peale, et suurem ja parem tükk saada, sest eesti kõnekäändki ütleb, et kes ees, see mees. Mida koerad enam ei tahtnud, seda ootasid kassid rahulikult järjekorras seistes. Mis kassidele meelepärane polnud, selle võtsid nende järelt harakad. Niisugune loomulik asjade käik toimis siiani päris hästi.
Paar aastat tagasi ostsin ma kaks tonni nisu oma naabrimehelt, kellel oli hädasti raha vaja. Summa ei olnud suur, aga minu abikaasa Heli pidas mind ikkagi hulluks. Selgitasin talle, et viljaga saan ma toita kanu ja ka tiigis elavaid kalu, aga ega ma ei suutnud teda veenda. Kuna kanu meil pole, olen ma selle ajaga suutnud ära toita pooled Lõuna-Eesti linnud, aidates neil mitu talve üle elada. Praeguseks on mul naabrimehelt ostetud vilja väga vähe järel.
Meil on aidas väike jahuveski – käsikivi, mis on täiesti töökorras. Olin enda üle uhke, et suutsin viljast ise jahu jahvatada. Panin siis selle ühte suurde potti, milles Heli ema oli omal ajal seakartuleid ja muud loomatoitu keetnud. Kui talu veel elujõuline oli, siis jäi ikka toidulaualt midagi üle, aga nüüd, kui siin elab vaid üksik taimetoitlane, pole ju asjade seis enam nii hea. Igatahes tegutsesin ma nüüd selliselt, et segasin ämma suurde potti külmutatud supikomplekti ja jahu, segasin segamini ja sain paraja jahukördi, mis paistis välja nagu tavaline kaerahelbepuder, aga lõhnas vastikult. Aga minu kokkukeedetud kördiga sain talu koeri märksa kauem toita kui poest ostetud kallite loomatoitudega, nii et kokkuhoid on olnud päris tuntav. Ka kassid peavad uue olukorraga kohanema. Olen pannud tähele, et isegi hiired ei huvita mu kasse karvavõrdki. Ega siis midagi, tuleb neilegi meelde tuletada, milleks neid talus peetakse, kui mitte muidu, siis kõhu kaudu.
Pätu, kes on kahe toreda kutsika, Plika ja Poisi ema, võtsin ma Võru loomade varjupaigast. Pätu teab, mida tähendavad eluraskused, ja ta on iga toidupalakese üle tänulik. Kutsikad aga on kasvanud üles hea ja parema peal. Nemad paistavad kõige rohkem imestavat praeguse olukorra üle, vaadates mulle kurva pilguga otsa, nagu tahtes küsida: „Millega me sellise kohtlemise ära oleme teeninud?“
Kui ma omal ajal kahe täiskasvanud koera ja kahe kutsikaga maale jäin, ei tundunud mulle see olevat mingi probleem, kuidas neil kõht täis sööta. Täna paistavad asjad aga siiski tõsisemad olevat.
Üks hea asi selle kõige juures siiski on – täna ma oskan rohkem hinnata oma naise majanduslikku kokkuhoidlikkust.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Kassid-koeradki kokkuhoiurezhiimile!
Arvamus
TRENDING
