Eelmisel nädalal viisid vene koolide õpetajad lapsi Toompeale piketeerima ja karjuma Eesti-vastaseid loosungeid. Olles ise möödunud sajandi 60ndate aastate produkt, kellele pole niisugune demonstreerimine võõras, pean ma kinnitama, et me siiski peame õppima minevikust. Vene õpetajate probleem pole mitte selles, et neil on erinev arusaam, vaid et nad täiesti teadlikult viisid lapsed kooli kaitsva tiiva alt ohutsooni.
Kui ühe ajalehe reporter küsis minult, kas minu meelest on eestlased teinud piisavalt palju, et venelasi siia integreerida, siis vastasin talle, et eestlased on teinud isegi rohkem kui küll, et nüüd on vene kogukonnal aeg Eestis näidata oma toetust Eestile, maale, kus nad elavad.
Meie, väliseestlased, oleme elanud väljaspool kodumaad aastakümneid ja teame, mis tähendab elada kuskil külalisena ja kuidas võõra ühiskonnaga kohaneda. Seda kõike põhjusel, et me pole kunagi kedagi ähvardanud ja nii meie keelt, kultuuri kui kombeid respekteeriti. Kui keegi meie seast millegi heaga silma paistis, siis rõõmustasid kõik kaasmaalased, ja kui keegi tegi pahandust, tegi ta häbi meile kõigile.
Siinkohal tahaksin korrata Voltaire’i mõtet – ma ei pea nõustuma sinu arvamusega, aga ma kaitsen sinu õigust oma arvamust avaldada. Niisugune ongi demokraatia põhimõte ja meie, eestlased, oleme Eestis enamuses. Eks siin peitub ka meie noortele peredele eesmärk – teha rohkem lapsi.
Pronkssõduriga juhtunu sunnib mind pöörduma korraks ajalukku.
Need 12 sõdurit, kes olid Tõnismäele maetud, polnud mingid kangelased, vaid nad olid marodöörid, kes jõudsid Tallinna enne, kui Vene väed, ja hakkasid röövima viinavabrikut. Rüüstamise ajal lasti nad lihtsalt maha. Nii et siin pole juttugi „vabastajatest“, nagu venelased neid nimetavad, Tallinnas ei olnud ju rindejoontki.
Pronkssõduri kuju valmistati sarnaselt nagu tuhanded kujud kogu Nõukogude Liidus, aga sellele ei pandud mingit tähist. Kommunistlik partei soovis 1970ndatel aastatel kuju teisaldada veelgi positiivsema võidusümboli vastu. Kogu maailmale taheti näidata, kuidas võideti Hitler peaaegu nagu möödaminnes, aga meie pronksmees ei suutnud seda mõtet väljendada, ta seisis oma kohal liiga passiivselt ja kurvalt. Tallinnas oli just raisatud tohutul hulgal paekivi, et ehitada valmis Maarjamäe monument, sellest ehitusmaterjalist jäid ilma mitmed vajalikud ehitused nagu koolimajad, haiglad jt. Ja nüüd tahab Moskva uut paekivist monstrumit kesklinna! Tookord saadi Moskvale aru pähe panna ja selgitada, et pronkssõdur tähistabki „kommunismi võitu fašismi üle“.
Aga ega tõde ei lähe ju tegelikult kellelegi korda. Kõige selle eesmärk, mis praegu Eestis toimub, on see, et meid mingisse jamasse tõmmata ja siis tulevad kas Savisaar või Vene sõjavägi meid „päästma“. Õnneks oleme me NATO ja EL-i kaitsvate vihmavarjude all ja õiglus pääseb võidule.
Aga Eesti suursaadikule Moskvas, Marina Kaljurannale peaks andma medali vapruse eest, samuti kogu tema meeskonnale autojuhtidest kuni diplomaatideni välja.
Viimastel päevadel juhtunu kinnitab veel kord mu arvamust, et Venemaa on parim sõber, kes Eestil saab olla – veel kord olime Venemaa sunnil end näidanud kogu maailmale, kui tubli riik väike Eesti on ja kui ülbe ning julm võib olla Venemaa ise.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn