Kevade ootus täidab inimese optimismi ja soojusega, see aitab saada üle igapäevasest kõledusest ja negativismist, mis meid kõiki praegu vaevab. Sel suvel on ees ka laulupidu Tallinnas ja ESTO Saksamaal, nii et on, mida oodata. Ja ärgem unustagem ka Madonna kontserti Tallinna lauluväljakul. Kujutage ette, kui Michael Jackson oleks alla andnud pärast seda, kui kogu ta elu paistis kokku kukkuvat. Kes oleks siis uskunud, et ta müüb veel välja 50 kontserti, 700.000 piletit nelja tunniga!
Lugesin just lehest, et mõned rändlinnud lendavad tagasi Lätti, sest meie lumehanged on siiski veel liiga kõrged. Ma peaksin minema külla oma läti sõbrale Andrejs Sebrisele, kes kasvas üles Lakewoodis New Jersey’s nagu minagi. Tema kolis Lätti 15 aastat tagasi, mina samal ajal Eestisse. Üks põhjustest, miks Lõuna-Eestis on talvel nii külm, on muidugi see, et ta asub vastu Põhja-Lätit! Seal see siis nüüd on – märtsi keskpaik on käes, aga ükski kevadlill ei piilu veel maapinnast välja. Eestis ei harju ma kunagi ära kevade hilise tulekuga. Mäletan üht aastat, kui ma veel jaanipäeval ootasin, et kevad ometi saabuks.
Selle aasta kevade esimesed rändlinnud on siiski kohal, nagu kirjutas Maalehes Viio Aitsam: „Tihased hakkasid juba nädalaid tagasi laulma ja puukoristaja vilistab poolest veebruarist.“
Eelmisel nädalal käisin ma Viljandis. Nägin seal pargis sadu sinikaelparte, kes ootasid koolilastelt või vanematelt inimestelt toitu.
Viljandis olles mõtlen ma alati oma emale ja isale ja nende lapsepõlvele. Seda enam, et teoksil on mu ema mälestusteraamatu koostamine. Küllap jalutasid minu kunstiüliõpilasest isa ja konservatooriumis õppiv ema käsikäes samadel pargialleedel, kus jalutan täna mina. Ja kindlasti annan ma endale aru sellest, et ükskõik kui raske aeg praegu majanduses ei ole, oli sõjaaeg igal juhul hullem tänasest olukorrast.
Eelmise nädala ETV saates „Vabariigi kodanikud“ oli õigus Toomas Lumanil, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehel, kes ütles, et töötuks jäänud inimesed elavad praegu oma säästudest, aga kui need otsa saavad, ütleme kuue kuu pärast, siis alles on suur mure majas. Hirmutav on ka number 100.000 – nii palju arvatakse olevat töötuid sügisel. Kuid prognoosidesse pole mul kunagi olnud usku, sest statistikal pole iialgi kõiki vajalikke arvusid, andmeid ja fakte, et 100% tõeseid prognoose anda. Küll aga võib ta ette näha teatud trende.
Maailm muutub kogu aeg, nagu ta tegi siis, kui Guttenberg trükkis piibli või kui auto vahetas välja hobuse. Kui kompuuter ähvardas välja vahetada trükisõna, siis paistis, et televisioon tuleb kino asemele. Tänase olukorra teeb unikaalseks see, et ta on üleilmne. Nende probleemidega tegelevad nii Euroopa Liit kui ÜRO ja paljud teised rahvusvahelised foorumid. Minu kogemused on küll näidanud, et pole oluline, millisele lahendusele tullakse, igal juhul juhtub see, mis juhtuma peab, ja alati on see täiesti erinev oodatavast.
Kuid üks on selge – süüdistamine ja kadestamine ei vii kuhugi, sest paljud, keda me kadestame, kannatavad samuti nagu meie, aga nad oskavad seda paremini varjata.
Ja kõigele vaatamata on õhus tunda kevadet.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
