Vahel on mul selline tunne, et ma olen sündinud siia ilma ainult selleks, et tõestada Murphy seadust, mille järgi kõik, mis peab untsu minema, untsu ka läheb. Mitte et ma oleksin mingi needuse alla langenud. Ja ka seda pean ma tunnistama, et suured asjad on mul elus õnnestunud. Lihtsalt pisiasjad kipuvad käest ära minema. Nii et tegelikult ei peaks ma üldse elu üle kaebama, lihtsalt minu kiired otsused kipuvad mul vahel aeglaselt hinge seest võtma.

Mulle tundus, et ma sain aru meie kohalike põllumajandusekspertide nõuannetest, kui nad õpetasid mind, kuidas tomatid kasvuhoones hästi kasvama lähevad. Kuulsin selgesti öeldavat, et tomatitaime energia kandub lehtedesse ja kasvudesse, selle asemel et see suunduks tomatisse endasse. Lõikasin siis kasvud ja lehed ära ning jätsin taimed paljaks. Kuskil oma alateadvuses ei olnud ma päris kindel, kas mu teguviis ikka on õige. Olen ju näinud mitmeid kasvuhooneid siin- ja sealpool Atlandi ookeani ja ma ei mäleta, et ma oleksin näinud kuskil tikkude küljes kasvavaid tomateid. Aga teiselt poolt – alati on üks kord see esimene kord! Eestlased on ju teatavasti pragmaatilised ja mina olen oma olemuselt optimist.

Kui ma olin noor, siis tundus mulle, et kolmekümnesed on kohutavalt vanad. Ma läksin isegi armeesse aega teenima, selleks et noore kangelasena surra. Mulle tundus see päris vastuvõetavana, et mind tuuakse Vietnamist tagasi kirstus. Isa uhket ja kurba nägugi kujutasin ma selgelt silme ees. Võtsin vabatahtlikult osa raskeimatest treeningutest ja sain USA 10. spetsväeosa ohvitseriks, kes pidi langevarjuga alla hüppama, väike aatomipomm seljakotis. Võiksin isegi ütelda, et olin oma ajast ees – ma olin aatomiga suitsiidipommitaja. Ja kuna Ameerika Ühendriigid olid minu koolitamisele nii palju maksumaksjate raha kulutanud, siis ei saanud nad lubada, et mind lihtsalt tapetakse. Armee ei lubanud mind ühegi hädaohtliku koha lähedalegi. See, mida kõik mu pereliikmed pidasid enesetapjalikuks, päästis lõpuks mu elu.

Kui ma sain kolmkümmend, siis liikus iga, mis tundus koletult kaugel ja mõistetamatu, viiekümnetesse eluaastatesse. Kes tahab saada ja olla vana? Siis jõudsid kätte neljakümnendad ja mulle tundus, et mu laul on lauldud. Olin end sisse seadnud New Yorgi osariigis Hudsoni jõe ääres, kui ma hetkelise otsustuse tulemusel võtsin vastu New Yorgi Eesti Maja juhataja koha. Seal sain ma aga kokku kindral Aleksander Einselniga, kes sel hetkel oli Eesti kaitseväe juhataja, ja kes kutsus mind Eestisse, öeldes: „Mul on vaja sinusuguseid mehi!“ Tagasivaatavalt tundub mulle, et ta ütles nii paljudele väliseestlastele ja kutsus neid Eestisse. Võttis ainult hetke aega, kui ma vastasin talle: „Siis ma tulen!“ Ja kui ma 1995. aasta veebruari keskel ilmusingi kindrali ette, siis paistis ta olevat küll äärmiselt üllatunud. Aga ma pole kunagi kahetsenud oma kiireid otsuseid, eriti aga seda, et ma otsustasin tulla Eestisse.

Ka mu viinamarjad elasid viimase talve üle, kuigi ma ei osanud nende eest hoolt kanda ja tegin kõik valesti. Ehk saab minust lõpuks ometi korralik põllumees ja mind mäletatakse mitte selle järgi, et ma tõin päikeseenergia Eesti taludesse, vaid et ma olen ka kõva farmer.
Kas ma tahaksin elada 100-aastaseks? Küsige, kui ma olen saanud 99.

Eestlased Eestis

TRENDING