Mitte kaua aega tagasi unistas tavaline kodanik sellest, et ta saaks sisseoste teha hulgimüüja juures. Hulgimüüja juurest saab osta vaid see, kellel on oma firma. Eestis teatakse ju hästi, mida tähendab eliit, sellega on siin harjutud. Nõukogude ajal olid siin olemas poed, kust sai ainult nomenklatuur oma ostud teha, ja ainult valuuta eest. Neid nimetati dollaripoodideks.
Täna on dollar kaotanud oma sära ja esiplaanile on tõusnud euro. Võib-olla kaob sellega ka vastuseis eurole. Kui Ameerika Ühendriigid loodi, siis hoidsid osariigid algul kramplikult kinni oma eripärast. Nad vormisid oma raha, korjasid ise oma maksud, trükkisid oma kirjamargid ja valvasid kiivalt oma piire. Täpselt sama toimub praegu Euroopa Liidus. Iga riik hoiab kümne küünega kinni oma identiteedist. Ega Eestigi ei astunud euroliitu selleks, et sinna lõplikult ära kaduda. Eesti ühines selleks, et mitte liituda Venemaaga. Kui oleks olnud mingigi võimalus jääda neutraalseks riigiks, oleks Eesti seda teinud.
Eesti peab ümber vaatama mõned oma prioriteedid. Miks tahetakse, et me ostaksime Eesti tooteid, kui need on teinekord kolm-neli korda kallimad kui mujalt sisse toodud tooted. Näiteks värske kurk: Luunja aiandi kurk maksis alles hiljuti poes ligi 70 krooni kilo, aga sissetoodud kurk alla 30 krooni kilo. Mõni aasta tagasi proovisin ma ise oma talus Võrumaal kurki kasvatada. Kaevasin peenrad, kasvatasin ette kurgitaimed, istutasin nad maha, panin taimedele peale klaasi, et nad oleksid nagu kasvuhoones, ja kastsin neid õhtuti. Sõltuvalt Eesti kevadest võib juhtuda, et päikesevalgust jääbki su taimedele väheks. Tegelikult ei tulnud minu pingutustest midagi eriti välja. Vaeva oli rohkem kui asi väärt. Meil siin pole nii, nagu oli Lakewoodis New Jerseys, kus võisid vana kurgi ka tagaõue maha panna ja ikka said saaki. Minu küsimus on: miks peaks Eestis üldse kurki kasvatama? Me võiksime neid sisse osta nendest maadest, kus kurk hästi kasvab, ilmastik on selleks soodne ja müügihind talutav, see kokku aga ongi ju turumajanduse põhimõte. Eesti ei peaks subsideerima kasu mitte toovaid ettevõtmisi. USA subsideerib näiteks teravilja tootmist isegi praegu, kuigi seda poleks enam vaja teha, kuna teravilja jääb isegi üle ja ülejäägist tehakse biokütust. Kui juba kord midagi toetama hakatakse, siis on võimatu sellele lõppu teha, sest liiga paljude inimeste huvid on sellega seotud, ka korruptiivsed huvid. Prantsusmaa on samuti sellega praegu hädas, kõik saavad küll aru, et põllumeeste subsideerimine tuleb lõpetada, aga ükski poliitik ei julge seda teha. Nimetagem ka Saksamaad, mis sama probleemi käes vaevleb.
Rahvaliit on Eestis selline erakond, kes ütleb, et ta seisab taluperemehe huvide eest, aga tegelikult seisab ta endiste kolhoosiesimeeste huvide eest, kes suutsid suured varandused kokku ajada vahetult enne Eesti iseseisvuse taastamist ja selle algul. Nemad on needsamad röövkapitalistid, kes teavad, kuidas mingit olukorda oma huvides ära kasutada.
Eesti peaks tootma midagi, milles me oleme tugevad, me peaksime üllatama maailma oma innovatiivsete ideedega, mahepõllumajandusega etc. Kui me aga tahame, et eestlased ostaksid Eesti kaupa, siis peab see ka olema odavam, värskem ja parem. Ainult siis on asjal mõtet.
Kurb, kui Eesti saab ajaloost õppida ainult seda, et me peame õppima ajaloost.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
