Eelmisel nädalal tuli Kurenurme Anne Velliste, kaasas kirjastuse Varrak poolt välja antud värske raamat – minu ema mälestusteraamat pealkirjaga „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“. Hoides käes seda teost, mis sisaldas mu ema mälestusi, kirju ja päevikukatkendeid, mis oli raamatu koostaja ning toimetaja Anne Velliste poolt tervikuks põimitud, oli mul tunne, nagu ma kuuleksin oma ema häält. Anne oli avalehele kirjutanud mulle ka pühenduse: „Viidole uueks kokkusaamiseks emaga. 7. augustil 2009.“ Ja just nõnda ma tunnengi iga kord, kui ma seda raamatut käes hoian.

Ema mälestusi lugesin ma esimest korda alles nüüd. Ja esimest korda nägin ma teda sellisena, nagu ta tegelikult oli – naisena, kellel olid oma unistused, oma armastus, oma kannatused, mida ta elas läbi oma viie lapse kõrvalt. Ning lõpuks sain ma oma ema tundma ka kui kirjanikku.

Sam Perkinsit teab enamik raamatute väljaandjaid ja toimetajaid Ameerikas. Teda võiks nimetada toimetajate toimetajaks. Kui palju on aga neid, kes teavad, et kui poleks olnud Sam Perkinsit, siis poleks kunagi antud välja Thomas Wolfi „Look Homeward, Angel´it”? Thomas Wolf viis Sam Perkinsile kastide viisi pabereid, märkmeid, ideid, mis olid kribitud märkmepaberitele. Nende paberite põhjal panigi Sam Perkins kokku ja toimetas trükki selle Ameerika kirjanduse väärtteose. Sam Perkins oli ühtlasi ka F. Scott Fitzgeraldi, Ernest Hemingway ja paljude teiste tuntud kirjanike teoste toimetaja, kes kõik olid oma edu võlgu Sam Perkinsile. Mina võin ütelda, et Anne Velliste on minu ema raamatu Sam Perkins.

Minu ema põgenes Eestist 1944.a. sügisel, kaasas sülelaps, kes polnud veel aastanegi. Ema jaoks jäi reaalne aeg seisma kohe, kui ta oli jätnud seljataha oma armastatud kodulinna Viljandi ja kodumaa. Vaevalt et mu ema oleks kunagi julgenud uskuda, et ühel päeval on kõikide Eesti raamatupoodide akendel teos, mille kaanelt ta ise koos oma esmasündinud pojaga vastu naeratab. Õnnelikuna, sest see foto on tehtud Eestis enne sõja jalust põgenemist. Ma ei kujuta ette, et mu ema oleks tahtnud oma elus midagi enamat kui just seda – tulla tagasi oma sünnimaale sellisel vaimsel viisil, nagu ta seda nüüd teinud on.

Olen oma ema mälestusteraamatu üle nii uhke, et andestan emale kõik ta kartused ja rahulolematused minu suhtes. Ja ma tänan teda tema põhjendamatu usu eest minusse. Ma pole olnud parim poeg, keda üks ema võiks endale tahta, aga ma olin tema poeg. Ta oli minu ema ja sellisena mäletan ma, kuidas ta ise hoidis ikka tagaplaanile, et meie peret koos hoida, ja kes kannatas kõige enam, kui peres asjad kontrolli alt väljusid.

Ma ei usu, et meie perekonnalugu erines teiste eesti perede loost. Öeldakse, et iirlastel on palju laule emast sellepärast, et keegi teine ei suudaks välja kannatada nende meespere joomisi ja kaklusi. Ka minu ema pidi mind nii mõnigi kord ukselävelt tuppa talutama, kui ma veel noor olin, aga kunagi ei öelnud ta järgmisel päeval teistele ega mulle endalegi ühtegi sõna. Nagu kirjanikule kohane, elas ta oma mured ja vaevad, aga ka rõõmud läbi kirjutuslaua taga.

Ma tunnen oma emast suurt puudust. Ma ei kujutanud enne ettegi, kui palju valu ma talle tegelikult omal ajal põhjustasin, pidades lahinguid oma isa või vennaga. Ja mul on kahju, et ma nii vähe temaga arvestasin. Ta oli mu ema ja emad ju peavadki olemas olema oma laste jaoks. Alati. Aga alati ei tähenda igavesti.

Ma loodan, et selle raamatu ilmumisega olen ma mingilgi moel tasunud oma emale selle eest, et ta oli nii pühendunud meile, oma lastele. Ma olen oma emaga jälle kokku saanud.


Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: