Et ma olen praegu seotud uue projektiga, on maalimine jäänud mu elus kõrvalisemale kohale. Kuid iga kord, kui loodus pakub midagi hingematvalt ilusat, kujutan ma oma vaimusilmas ette, kuidas see võiks välja näha lõuendil. Ka huvitavad näod tahaksin ma kohe lõuendile kanda. Eelmisel aastal tegelesin ma paari portreega, mida ma mitu korda muudkui ümber tegin. Asi muutus kogu aeg hullemaks, nii et ma lõpuks loobusin ja otsustasin, et hakkan hoopis kirjutama.
Tahtsin kirjutada Alfons Rebasest sel perioodil, kui ta astus Briti luure MI-6 teenistusse, see oleks olnud põnevam kui võimalus kirjeldada teda tavapärasel viisil, Eesti Leegioni ohvitserina. Ma oleksin rääkinud, kuidas Kim Philby ja Burgess Meredith, Briti reeturid, aitasid hävitada Eesti vastupanuliikumist ja meie metsavendi.
Olin valmis ka tõlkima muinaslugu Lembitust ja samuti Leo Kunnase fantaasiaromaani. Kuid siis kohtusin ma Michael Wegecsanyiga ja möödunud sügisest tänaseni olen ma tegelnud uue projektiga – päikeseenergiaga.
Lugesin äsja ühte artiklit aastast 1921, milles oli kirjas, et Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg“ oli selline läbikukkumine ja häbiväärne teos eesti kirjanduses, et üks kirjanik, kes pidi selle uuesti läbi kirjutama ja paremaks tegema, oli kahetsusväärselt just surnud. See artikkel oli küll kurbnaljakas, aga pani mind mõnelegi asjale mõtlema.
Olla kirjanik tähendab eelkõige olla vaatleja, uurija. Parimad vaatlejad ei ole tavaliselt parimad kroonikakirjutajad, kuid mõned, nagu näiteks Da Vinci, paistsid tegevat kõike. Paljud eesti kunstnikud on kunstiajaloo raamatutes esile tõstetud põhjusel, et nad tõid eesti kunsti kas kubismi, dadaismi või mõne muu -ismi. Või käisid nad välismail ja tulid sealt tagasi mingi uue nähtusega eesti kunstis. Väheseid on nende eluajal austatud ja esile tõstetud. Leonardo Da Vinci kohta ütles Michelangelo, et see on „vana kuninganna, kes kunagi midagi lõpuni ei vii“. Da Vinci aeg kulus enamasti muudele asjadele, ta tegeles näiteks kindluste tugevdamise või helikopteri leiutamisega.
Mind lohutab teadmine, et nagu Da Vinci, ei suuda ka mina ühtki tööd lõpuni viia.
Eesti kunstnik Johann Köler töötas Peterburis. Tal oli algusest peale palju mentoreid, kelle toel ta sai välismail õppida. Itaalias õppimise ajal ei suhelnud ta oma vene kaasmaalastega, sest ta pidas neid harimatuteks ja nende käitumist tooreks. Professor Neff, kes oli Kölerist palju vanem, toetas noort kunstnikku ja viis ta Peterburi kõrgseltskonda. Köler oli tihedalt seotud eesti rahvusliku ärkamisaja tegelastega, Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurdaga. Tema kirjutas palvekirja tsaarile Eestis Aleksandrikooli asutamise kohta. Ta toetas igati eesti keele kasutamist ja rahastas ka eesti keele õpikute väljaandmist. Ta oli valmis ka välja andma raamatut, mis oleks käsitlenud Eesti ajalugu, aga ta ei leidnud kedagi, kes oleks olnud valmis seda kirjutama.
1882. a. tahtsid 30 eestlast Krimmis osta suurt maatükki. Kui nad jõudsid oma sooviga Kölerini, siis lubas kunstnik neid igati toetada. Ta nägi, et see koht võib saada poliitiliseks pelgupaigaks neile, kes tsaarivõimuga on tülli läinud. Nii sõitis Köler ise Krimmi kohale olukorraga tutvuma. Kohapeal selgus, et eestlased ei saanud hakkama tasumisega ja Köler maksis suure osa ise ja pani ülejäänu eest kogu oma varanduse pandiks. Köler lootis, et Aleksandrikool on tema laenu tagatiseks, kuid juhatus ei toetanud teda selles.
Siis hakkaski kõik allamäge minema. Ka Krimmi eestlased hakkasid Kölerile nõudmisi esitama ja kuna viljasaak oli sel aastal vilets, loobusid nad tehingust üldse. Nende meelest oli Köler rikas mees ja võis üksinda kõige eest vastutada. See oli Kölerile shokiks. Ta oli 20 aastat kaasmaalasi toetanud ja see oli tasu toetuse eest.
Kuigi Köler oli emotsionaalselt ja ka majanduslikult kahju kannatanud, toetas ta siiski edasi oma sõpra Jakobsoni. Nii mõnedki Peterburi kuulsad inimesed hakkasid Kölerist eemale hoidma, kuid oli ka neid, kes sellest sõprusest lahti ei öelnud, nagu näiteks K. L. Maibach.
1887. a. kolis Köler Viini, hiljem Pariisi, kus ta hakkas jälle maalima.
Johann Köler suri südameataki tagajärjel, kui ta maalis parajasti oma sõbra portreed 10. aprillil 1889. Ta on maetud Suure-Jaani kalmistule. Tema kalmule püstitati hiljem monument, mille autoriks on Amandus Adamson.
Liiga tihti unustame me ära, et oleme kõik vaid inimesed. Mida enam me oma suurmeestest teame, seda tõepärasemateks nad muutuvad, aidates mõista aega, milles nad elasid. Aga nad aitavad mõista ka aega, milles elame meie.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Kreutzwaldist, Kölerist ja Krimmi eestlaste maatehingust
Arvamus
TRENDING
