Vello rääkis mulle, kuidas nad Tshernobõlis maapinda kühveldasid ja kärutasid selle siis teisele poole teed hunnikutesse, kust veoautod selle järgmisel hommikul üles korjasid. Sealt pidi muld viidama eemale, kus see oleks maha maetud. Tegelikult aga tulid buldooserid ja ajasid mulla lihtsalt laiali. Igaüks, kes teab, milline on Venemaa, usub, et niisugune asi on seal võimalik.
Ma ei väsi kordamast, et Venemaalt pole meile kunagi midagi head tulnud. Viimati pidasid venelased läbirääkimisi prantslaste ja sakslastega ning pakkusid neile võimalust matta oma tuumajäätmed Siberisse. Millise sadama kaudu oleksid need aga Siberisse viidud? Ma ei kahtle hetkekski, et kuskil 10 aasta pärast hakkaksid nad jälle nõudma globaalseid aktsioone ja tahtma tohutuid summasid, et neid jäätmeid Siberis kahjutuks teha. Lääs peaks tõesti mitu korda mõtlema, enne kui ta usaldab praegust Vene valitsust. Venemaa lausa ujub naftarahas, aga senini pole suurt midagi tehtud oma rahva elu parandamiseks. Mis võib juhtuda lähitulevikus, on see, et kokkukuhjatud tuumajäätmed sulatavad Siberis igijää ja vabastavad selle alt loodusvarasid, aga Venemaa ei oska sellestki muud kasu lõigata, kui kasvatada maapinnast luministseeruvaid seeni, et mitte öelda inimesi.
Keskerakond on sõlminud koostööleppe Putini parteiga. Mis head võiks sellest leppest Eestile sündida? Miks peaksid endast lugu pidavad eestlased veel kord allutama end Vene tahtele? Aga ometi paistab, et paljud eestlased just seda soovivad.
See, mis juhtus riigikogus presidendi valimistega, on lihtsalt jant. Mitte niivõrd sellepärast, et meie lemmikutel – Ene Ergmal ja Toomas Hendrik Ilvesel jäi mõlemal mõni hääl puudu, et saada valituks Eesti presidendiks, vaid seepärast, et parlamendiliikmed lasksid end allutada partei survele ja loobusid oma töökohustustest, mis on sätestatud Eesti põhiseaduses. Kuidas need riigikogulased vaatavad otsa oma valijaile? Kui valijatel on sellest ükskõik, siis tõesti ei juhtugi midagi.
Ma ei tea, kellest saab meie järgmine president, aga mulle tundub, et meil on jõude – nagu heal Vene ajal –, kes täielikult kontrollivad olukorda ja kes juba ette kinnitavad, et nad teavad võitja nime.
Kuhu on jäänud demokraatia, tahaksin ma neilt küsida.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
