Vana-aastaõhtusse suhtutakse hirmuga, et kõige hullem asi, mis võib juhtuda, on see, kui siis midagi ette ei võta. Mina olen paar viimast aastat 31. detsembri õhtul olnud täiesti üksinda maatalus, kuna mu naine Heli on samal ajal olnud Tallinnas. Me pole seda kunagi nii planeerinud, kuid asjalood on kuidagi selliseks kujunenud, sest Heli lapsed on Tallinnas. Minule aga tõepoolest meeldib maal olla. Kuna ma olen hakanud rohkem maalima ning armastama üksindust ning vaikust, keeldun ma linna sõitmast. Küllap ma olen lihtsalt vanaks jäänud. Noorena ei kujutanud ma ette, et ma ei oleks pidutsenud, kui selleks vähegi võimalust oli. Maal on tore seegi, et siin unustad ära nii äri- kui maailmaprobleemid ja tegeled vaid sellega, mis tundub kohapeal tähtis. Minu üksindust täidavad televiisor ja raadio, mis kogu aeg on sisse lülitatud ja mängivad taustaks.
Jõuluõhtuks tõin tuppa jõulukuuse, panin põlema jõulutuled ja vana-aastaõhtul valmistasin ise pestot. Kaaslaseks oli mul Võru loomade varjupaiga töötaja Merikese poolt soovitatud kass, kelle tõin nädal tagasi. Lootsin, et see kass saab hakkama põletava küsimusega meie talus – hiirte püüdmisega. Mis mulle ka tõesti muljet avaldas, oli see, et uus kass oskas kohe kasutada liivakasti. Kassile paistis tema uus kodu meeldivat ja oli näha, kuidas ta püüdis mullegi meele järele olla. Aga kui siis kohe esimesel ööl kostus köögist mingi kahtlane heli, hüppas ta mu põlvede peale, et kaitset leida. On küll liiga vara öelda, aga ma siiski loodan, et mu kass hakkab lõpuks täitma ülesandeid, mis loodus tema peale pannud on.
Heli helistab mulle iga päev mitu korda ja me räägime kõigest, mis päeva jooksul juhtunud on. Temagi on tunnistanud, et talle meeldib olla üksinda. Tema poeg Uku Suviste on pidevalt kuskil kontserte andmas, tütar Eva on tagasi õppetööl Taanis ja noorim laps, Inge veedab palju aega koos oma sõpradega. Vahel mulle tundub, et meil kõigil on parem, kui me pole kogu aeg ninapidi koos, vaid anname üksteisele hingamisruumi. Kuid praegu on mul siiski tunne, et järgmisel aastal peaksime vana-aastaõhtul midagi koos tegema, võib-olla minema Estonia teatrisse ballile.
2008. aasta lõppes suuremale osale maailmast pettumusega. Kui me selle talve üle elame, siis oleme kõige hullemast üle saanud.
Uue aasta esimesel hommikul veel voodis lesides ja mingit ennet oodates märkasin ma äkki üht linnukest akna taga siristamas. Et Eestis polnud päike ennast juba pikemat aega näidanud, siis see linnuke koos särava päikese ja 12 külmakraadiga 1. jaanuari hommikul tunduski mulle parima endena tulevast aastast. Tulin voodist välja, panin kinni nii televiisori kui raadio ja märkasin, kuidas ma olin end kogu elust välja lülitanud sellega, et need pidevalt mängisid. Otsustasin, et parema meelega kuulan edaspidi linnulaulu ja hindan vaikust enda ümber.
Õues leidsin ma üles oma suusad. Ma polnud neid puutunudki pärast seda, kui murdsin oma ribid paar aastat tagasi. Tundsin suurt naudingut paarist tunnist suuskadel. Meie talu ümbruse maastik annab suusatamiseks suurepärase võimaluse, siin on nii põldu kui metsa ja väikseid mägesid, nii et lihtne on end jälle vormi saada ja vormis hoida.
On naljakas mõelda, kui vähe ma tean loodusest maal, kuna ma pole siin üles kasvanud, pole siin jahti pidanud või metsast seeni korjanud. Minu suusatee viis ka tallu, kus elas veel mõni aeg tagasi Pärja. Ta on peaaegu 100 aastat vana ja pärast seda, kui ta koer Karu eelmisel aastal kaduma jäi, ei taha Pärja enam talus üksinda olla. Pärja on elanud ilusa elu ja mul on hea meel, et olen temast teinud kaks portreed.
Suures suusatamise hoos eksisin ma lõpuks ära. Muidugi oli mu telefoni aku saanud tühjaks, ka tikke polnud mul kaasas. Kuna kohe hakkas pimedaks minema, olin ma üsna hädas. Leidsin ühed suusajäljed ja hakkasin neid pidi edasi minema, taipamata, et sõitsin tegelikult ringiratast. Lõpuks leidsin üles oma suusajäljed, mis viisid mind koju.
Jäin oma selle aasta esimese päevaga väga rahule ja loodan, et ka teil oli tore päev.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
