Aeg-ajalt käin ma Eesti Elu online-lehekülgedel vaatamas, kas minu artiklitele on kommentaare. Mind on süüdistatud selles, et vahel olevat mu kirjutised banaalsetel teemadel. Kuna ma ei pretendeerigi sügavale filosoofiale, siis jätkan ma oma tavapärasel moel.

Eesti tuntud allilmategelasest narkodiiler Toomas Helin lastakse vanglast ennetähtaegselt välja sellepärast, et ta on käitunud hästi, teatas prokurör Triin Bergmann. Nii et kui sa vanglas olles ei müü ega tarbi narkootikume, siis oled sa olnud eriti eeskujulik.

Toomas Helin on organiseerinud laiaulatuslikku narkoäri ja hoidnud seda oma kontrolli all. See on mees, kes ei tööta kunagi kellast kellani. Kui ta vanglast välja pääseb, on see nagu aamen kirikus, et ta jätkab narkootikumidega äritsemist.

Meie Kurenurme talul hoiab silma pea Vello, sel ajal, kui me seal ei ole. Ta teeb ka kõike hädapäraseid töid. Vellol on küljes joomise viga. Seni püüdsin ma sellest kuidagi kõrvale vaadata, sest mul polnud kedagi tema asemele võtta. Kui Vello on kaine, aga seda on ta siiski enamuse ajast, on ta tubli, puhas, töökas ja igati korralik inimene. Tal on kuldne süda ja tema kätte võid sa usaldada ka perekonnajuveelid. Aga kui ta tunneb ürgset viina kutset, muutub ta täiesti teiseks inimeseks ja kahjuks on seda viimasel ajal üha sagedamini juhtunud.

Kui minu äi veel elas ja oli haigevoodis, siis hoolitses Vello ka tema eest. Äi suutis oma hooldajat kontrolli all hoida. Kui Vello tahtis viina võtta, siis kadus ta meie silme alt. Minu mure oli vaid küla pealt talle asendaja otsida. Enamasti lõppes asi sellega, et pidin ise autole hääled sisse panema ja Kurenurmele sõitma. Vello joomatuurid kestsid kuskil kolm nädalat.

Hiljuti suri mu äi ja pärast seda on Vello talus omapäi olnud. Loomulikult pole pidanud ta vajalikuks meid teavitada, et ta hakkas jälle jooma. Kui kaua see oli juba kestnud, ma ei tea, aga ühel päeval helistas meile kohalik postimees ja teatas, et tal on kahju vaadata, mis toimub meie talus – maja ja kogu õu on täis ümbruskonna joodikuid ja kõik kohad on ära lagastatud.

Helistasin kohe naabrile, keda ma usaldan. Ta läks meie tallu ja lõi korra majja. Vello, kes pidi kohapeal kõigel silma peal hoidma, oli sohva peal täis nagu tinavile ja ei saanud midagi aru, mis toimub.

Ma ei jätnud oma vana Lada võtmeid kunagi nähtavale, vaid peitsin need ära. „Külalised“ olid maja ümber pööranud, leidnud üles mu võtmed ja käinud viina ning sigarettide järel, igatahes bensiinipaak oli täiesti tühi.
Meie jõudsime abikaasaga kohale hilja õhtul. Meie kena naaber oli jõudnud suurema osa prahist ära koristada.

Tänaseks oleme Vellost lahti saanud.

Oma naabrile Bennole rääkisin ma, kui hea töömees on Vello, kui ta on kaine. Benno vastas mulle oma toredas võru murdes, kuidas tal kord oli lehm, kes andis tohutu palju kõrgekvaliteedilist piima, aga iga kord, kui ta hakkas lüpsikut lehma alt ära võtma, lõi lehm selle ümber. Ja Benno küsis: „Mis kasu mul sellest lehmast siis oli?“

Jah, kui ma seda tõde ise ei arvesta, siis kuidas saan ma loota, et Eesti kohus ei räägi musta valgeks?

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: