Lõuna-Eestis on viimasel ajal tekkinud palju huligaane, kes armastavad tegutseda just öösiti. Nad teevad täiesti uskumatut hävitustööd, näiteks paiskavad segi kartulipõllu või sandistavad sinna valvama pandud koera. Paistab, et kohalikud talunikud ei suuda midagi nende vastu ette võtta, kuigi nad passivad öösiti oma varandust, püssid kaasas. Probleem on selles, et need gängid liiguvad 8–10-liikmelistes rühmades, ei allu mingisuguselegi võimule ja paistab et tunnevad rõõmu vaid oma hävitustööst.

Meenutagem filmi „The Wild Ones“ Marlon Brandoga peaosas, kus salk mootorrattureid sõitis ühte linna sisse ja võttis selle jõuga enda kätte. 1950-ndatel aastatel peeti neid noori naisi ja mehi otseseks saatana kehastuseks. Kui ma õigesti mäletan, siis oli nende puhul tõesti tegemist tahumatute, jämedalt käituvate isikutega. Mõtelge vaid, oma jookide eest nad isegi maksid! Kuid praeguste standardite järgi olid nad vagad nagu lambukesed. 1980-ndatel aastatel võtsid geid ja lesbid selle mootorratturite jõugu riietumisstiili üle. Mulle tundus alati naljakas, kui ma nägin kedagi bussipeatuses bussi ootamas, riietatuna ohtlikuks mootorratturite gängi liikmeks.

Eestis võib näha selliste mootorratturite gängi renessanssi, nendesse kuuluvad parimatest Eesti perekondadest pärit noored, seljas nahkjakid ja sõiduriistaks Harleyd. Selliselt riietuda ja Harleyga sõita on Eestis väga kallis lõbu.

Mõni aeg tagasi olin ma Võrus ühes võõrastemajas koos oma lapselapse Karl Aleksiga ja tema vanavanavanemate Antsu ja Hellaga. Sõime parajasti lõunat, kui kohale sõitsid hirmsa möirgamise saatel mootorratturid ja istusid meie kõrvallauda. Kogu kamp oli riietatud traditsioonilistesse nahkjakkidesse, teksapükstesse, kanti nahkkindaid, T-särkidel oli Metallica või mõne muu raskemetalli ansambli logo. Nii naistel kui meestel olid kõik nähtavad kehaosad kaetud tätoveeringutega. Ameerika malli järgi ei oleks need tüübid pidanud rääkima rohkem kui kahesilbiliste sõnadega ja siis oleks pidanud sellele järgnema kontide ragin. Aga me oleme Eestis ja siin ei ole asjad nii, nagu nad meile Ameerikas paistavad. Need mootorratturid olid jõukad eestlased. Jäin kuulama, mida nad omavahel rääkisid: üks oli pankur, kes arutas kinnisvaraprobleeme, teine arutas võimaluste üle investeerida Hiinasse. Eesti mootorratturid on viimastel aastatel rännanud kogu Euroopas kui Eesti hea tahte saadikud, vahel on nad vilksatanud ka uudistes. Need vanad halvad ajad on igavesti möödas, kui motojõugud võtsid linnu üle, terroriseerisid kohalikke elanikke ja lahkudes jätsid endast maha lagastatud maa.

Mõni aasta tagasi tegid hundikarjad Eesti farmeritel hinge täis, kuid jahimehed said asja oma kontrolli alla. Kuid täna ei saa keegi jagu nendest huligaanidest, kellest ma algul kõnelesin – metssigadest! Metssead on tänavu paisanud segi sadu hektareid kartulipõlde. Kõik minu naabrid, kes olid korralikult oma põlde hooldanud ja vaeva näinud, seisavad tõsiasja ees, et metssead on nad tänavu kartulisaagist ilma jätnud. Läksin ja heitsin pilgu peale oma kartulimaale. Mul oli tegemist, et põld üleski leida, sest ma polnud suve jooksul kordagi oma saagi eest hoolitsenud. Aga oh üllatust – minu kartulipõld oli rahule jäetud, need huligaanid polnud viitsinud tulla kartuleid umbrohu seest otsima! Ja tänu sellele, et ma suvel põllul midagi ei teinud, on mul nüüd kartul omast käest võtta.

Kaevasin mõned kartulipesad koos Heliga üles – ühes pesas oli kuni kakskümmend mugulat! – ja nautisin värske kartuli maitset. Muidugi tundsin ma kaasa oma naabritele, kes olid sellest maiusest tänu kohalikele huligaanidele, metssigadele, ilma jäetud.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: