Ühel õhtul jalutasin naabrimehe Michaeli juurest Kurenurmes koju oma tallu, see vahemaa on umbes kaks kilomeetrit. Olin istunud tema juures arvuti taga tunde, sest meie koju internetiühendust toimima panna ei saa. Juba mitu nädalat on siin ilmad olnud pilvised ja taevas madal, sest on november, kõige pimedam kuu Eestis. Eks selles on omajagu irooniat, sest me püüame Michaeliga tõsta Eestis huvi päikeseenergia vastu, et saada toetust Euroopa Liidu fondidelt ühinemiseks Euroopa energiavõrgustikuga.
Sel õhtul oli väljas kottpime. Et maa oli kaetud lumega, siis ei saanud ma autoga sõita, kuna ma polnud ikka veel jõudnud suvekumme talve omade vastu vahetada. Kuid jalutuskäik pärast pikka istumist teeb tervisele ainult head. Olin just internetist lugenud, et Poola on saanud rohkem kui 1,7 miljardit eurot päikeseenergia projektide tarbeks EL-i programmist „Infrastruktuur ja keskkond“. Kuni 2012. aastani kulutavad poolakad umbes miljard eurot niisugustele projektidele ja plaanitud on päikeseenergia kasutamist seal tõsta 50 korda aastaks 2020. Michael, kes äsja Poolast tuli, rääkis, et seal on majadel juba kõikjal näha päikesepatareisid.
Eestis ei tundu veel keegi sellisest võimalusest huvituvat. Päikeseenergia puhul on oluline just päikesevalgus, mitte -soojus, ja seda saame me Eestis sama palju kui saavad Vahemereriigid, kus antud küsimusest on juba aru saadud ja sellega tegeldakse aktiivselt.
Kui Eesti on umbes viie aasta pärast Euroopa energiavõrgustikuga ühendatud – kaabel tuleb praegu Poolast – siis võib toodetavat energiat müüa kuhu iganes Euroopas sellele, kes kõige enam maksab. Energy Smart on välja arvutanud, et isegi nii madala hinnaga, nagu meil Eestis praegu on – 0,85 krooni kWh eest, võib aastas teenida 8340 eurot ühest 100 kW päikesepargist, mis mahub veerandhektarilisele alale. Kui EL subsideerib seda 60%, siis tasub asi end ära 22 aastaga. Millise teravilja kasvatamine võiks talunikule nii kiiresti ja vähima vaevaga end ära tasuda? Päikesepargi eluiga on rohkem kui 25 aastat ja mingit hooldust see pärast ülespanemist ei vaja. Lätlaste seatud hinnaga teeniks aga veelgi kaks korda rohkem kui Eestis – 16.680 eurot aastas ning võlg oleks tasutud 11 aastaga. Kui aga kalkuleerida Saksamaa hindadega, siis teeniks juba 61.000 eurot aastas iga 100 kW päikesepargi pealt ja Euroopa subsideeringute abil saaks laenu tagasi makstud 4 kuuga!
Nii pimedas metsas koju minnes ja numbrite peale mõteldes kujutasin ma äkki ette lähenevate hobusekapjade plaginat. Olin just lõpetanud Aristarch Sinkeli raamatu „Lembitu“ lugemise. Kõik päikesepaneelidega seotu oli mul nagu peast pühitud. Lembitu elas omal ajal just neil mail, kus mina parajasti kõndisin. Võib-olla just siin jälitasid teda ristirüütlid, kes tulid Riiast ja suundusid Otepää peale. Ka metsavennad käisid siinseid radu Nõukogude okupatsiooni ajal. Seda raamatut lugedes sain ma äkki paremini aru eestlastest. Paljud meie hulgast näevad Euroopa Liidus sissetungijat meie individuaalsesse maailma. Kuid minu meelest peaksime me mõtlema laiemalt – mitte kõik ideed ei ole halvad, mis tulevad väljast. Headest mõtetest tuleb kinni haarata. Ja kohe, mitte lükata neid homsesse.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Kurenurme radadelt
Arvamus
TRENDING
