Nädal tagasi olin kümmekond päeva oma naise vanematekodus Lõuna-Eestis Kurenurmes, mis asub Võru lähedal. Ameerika standardite järgi – Memorial weekend – oli ilm külm, vaid 50º F. Kui päike pilve tagant välja ilmus, ei soojendanud see õhku kuigivõrd. Ma ei oskagi öelda, mis on see, mis Eestis kõige enam köidab, aga need päevad Kurenurmes selgitasid mulle siiski nii mõndagi.

Minu õde Irja, kes on abielus eestlase Jüri Talvaga, elab Havaiis ja kutsub mind alati koos naisega endale külla. Peale lennupiletite ei peaks ma muu eest maksma. Kuigi ma armastan oma õde ja tema peret, ei ole tema kutse mulle väga südamelähedane, mulle meeldiks hoopis rohkem, kui Irja tuleks Eestisse ja oleks meie külaline siin. Sest minu süda asub Eestis ja kõige õnnelikum olen ma Lõuna-Eestis.

Vahel juhtub suuri asju ka Võru kandis. Äsja valmis seal suur moodne spordisaal. Ma tean paljusid tuntud inimesi, kes kas ehitavad või renoveerivad sealkandis maju ja talusid. Isegi mina teen üht-teist oma naise maakodus, äsja tõin ma majja sisse veevärgi. Kui mu äi kuulis, et ma ehitan sahvri ümber vannitoaks, ütles ta: „Mul ükskõik, mis sa siin teed, aga köögis ma asjal käima ei hakka.”

Mis ikkagi on see, mis mind Eesti küljes kinni hoiab? Kui ma 11 aastat tagasi esimest korda üle Emajõe sõitsin, pidin ma peatuma ja tagasi vaatama – kas see on tõesti Eesti kõige suurem jõgi? Ameerikas annaks see heal juhul välja oja mõõtmed.

Maakaardi järgi on Eesti jõgesid täis. Pole siin palme ega koaalakarusid, rannad on enamasti kiviklibused ja enne kui saab põlvini vees sumada, peab pool kilomeetrit vees maha marssima. Pealegi on merevesi tihti väga külm.

Talved on Eestis tohutu pikad ja suved traagiliselt lühikesed. Kui päike ükskord oma nägu näitab, on see pidu kõigi inimeste südames. Sügiseti mõtlen ma tihti sellele, kui lühike on inimese elu. Hinge poeb kahtlus – kas ma üldse näen järgmist kevadet? Küllap on mustade mõtete põhjus selles, et käesoleval suvel saan ma juba 60aastaseks.

Kui Eestisse saabub kevad, võib see tulla märkamatult, sest tema algus venib tihti suvesse. Ja august toob lehtedesse värvikirevuse ning rahutuse hanede ja luikede häälitsusse. Ameerikas aga jätkub sügist veel novembrissegi.

Mulle tundub, et see, mis mind Eestis tõmbab, on vastuolulisus, kontrastsus. Kogu mu elu on olnud üks suur kontrast. Minu Yin ja Yang on olnud tasakaalus tänu mu ema ja isa suguvõsade erinevusele. Minu rõõmsat meelt tasakaalustab ikka päritud kalduvus maniakaalsele depressioonile. Või on see vastupidi. Miski ei ole Eestis pikka aega püsiv ja sellepärast pole võimalik ka millegagi väga ära harjuda.

Et aru saada sellest, kes sa oled, peab inimene teadvustama, kes ta on just siin ja just praegu. Eestis kehtib see ka poliitika kohta. Kui Tallinnas kütab kirgi pronkssõdur, siis maainimesed mõtlevad rohkem sellele, mis ilm väljas on ja kas saab künda ning külvata. Nende meelest võib pronkssõduri ka Balti mere põhja uputada, et tähistada gaasitrassi rajamist Venemaa ja Saksamaa vahel.

Nii et kui Tallinnas läheb elu kibedaks, põrutan ma ära Lõuna-Eestisse, kus aeg on mõneski mõttes seisma jäänud ja kus ma mõtlen sellele, kuidas ma 1980ndatel aastatel otsisin New Yorgi osariigis Hudson Valleys majakest tiigi ja korraliku maatükiga, kus lastel oleks mõnus mängida.

Ma leidsin selle lõpuks Eestist. Ja olen väga õnnelik oma tükikese paradiisi üle.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: