Just siis, kui kevad paistab olevat ukse ees, kui öösel pole enam külma mitte 20 kraadi, vaid see kipub olema nulli lähedal ja ma juba kujutlen end väljas hommikukohvi joomas, just siis tuleb ootamatult uus lumetorm! Kui just mitte torm, siis vähemasti on sadanud nii palju lund, et ma pean ootama, kuni mu head naabrid meie taluni viiva tee lumesahaga lahti lükkavad. Õnneks pole mul maal Kurenurmes olles kuskile kiiret.
Ansamblil U2 on ilmunud uus album, nägin seda hommikul ETV saates „Terevisioon“. Olen alati imestanud selle üle, kuidas minu generatsiooni inimesed on suutnud olla oma võimete tipus ja omada ikka veel suurt mõjujõudu, vähemasti rock’n’rollis, rohkem kui kunagi ajaloos on seda selles vanuses suudetud. Mick Jagger, Madonna, isegi Michael Jackson Jackson5-st. Aga näha on, et juba hakkab neiski ilmnema natuke ebakindlust, oleme me ju kõik vaid inimesed.
Ma mäletan, kuidas ma maalisin oma esimese abikaasa ülemuse, INSCO kindlustuse New Jerseys ühe juhi, beebit. Ükskõik mida ma tegin, ikka nägi see beebi välja nagu päevitunud ekspresident Richard Nixon. Kuna ma olin juba saanud korraliku ettemaksu ja raha oli hädasti vaja, siis polnud mul muud pääsu kui töö lõpuni viia. Tegemist oli Lõuna-Aafrikast lapsendatud beebiga. Uhked vanemad olid oma võsukesest lasknud professionaalsel fotograafil pildi teha, millel beebi lamas kõhuli, pea piilumas välja tekikese alt, üks käsi rusikasse surutuna põse all. Beebi maalimine on üldse keeruline, sest nad paistavad kõik olevat ühte nägu, nagu beebipingviinid, ainult emad oskavad neil vahet teha. Igatahes, ükskõik kuidas ma ka ei proovinud, ei tulnud mul midagi välja. Aga välja mõtlema ma midagi pidin, sest töö tuli igal juhul lõpetada, kuna raha oli vaja. Otsustasin siis pildile asju juurde lisada ja tõmmata sellega tähelepanu eemale minu läbikukkumiselt. Alustasin sellega, et panin beebi istuma murule, siis maalisin tema põsekese juurde liblika. Nähes, et asi edeneb, lisasin ma murul kõrrele istuma sinilinnu. Teadmata, millal oma lisamistega lõpetada, tegin ma juurde veel lilli ja päikeseloojangu kõigis selle vikerkaarevärvides. Kui ma olin lõpetanud, siis läks mul tarvis päikeseprille, et oma maali vaadata.
Mul polnud aimugi, kuidas värsked lapsevanemad pildisse suhtuvad. Andsin selle oma naise kätte, et tema maali ära viiks, ja jäin ise närviliselt vastust ootama. Selgus, et pilt meeldis, ja ma sain kätte ka soliidse vaevatasu.
Iga kunstniku unistus on olla ükskord avastatud, et seejärel saabuks kuulsus. Kui mina peaksin kunagi kuulsaks saama – kui, siis saabub see kindlasti palju aega pärast minu surma –, on mul hirm, et see pilt pöördub ükskord minu vastu ja hävitab mu. U2 videol on palju samu elemente, mis olid minu „Nixoni-pildil“. See video on imetlusväärne: Kreeka sambad, püramiidid, poolpaljad tüdrukud, säravad efektid, mis üksteisele järgnevad, ja kõige selle keskel eatu Bono ning tema legendaarne band. Laul ise on hea, kuid lõhnab ebaluse järele, sest tahetakse toetuda spetsiaalsetele efektidele. Võib-olla pole mul õigus ja U2 tahab vaid näidata, et ta võib oma videos lubada kõike, igasuguseid kunstilisi trikke.
Kui rääkisin oma naisele sellest beebipildist, siis tema arvas, et ma peaksin näitama ka kõiki oma ebaõnnestunud maale, mis ma temast olen teinud. Selles mõttes teaks tema nimetada sadu halbu pilte, mis ükskord võivad minu vastu pöörduda.
Pärast seda jutuajamist ei paista kuulsaks saamine mulle enam nii tore. Kuulus olemine tähendab ka kriitika suhtes valulikkust ja seda, et igaüks võib su kohta öelda, mida vaid sülg suhu toob. Mulle sobivad asjad aga just nii, nagu nad praegu on.
Haarasin kaamera ja läksin pildistama kevadet Lõuna-Eestis.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
