Vananemine on üks tänuväärne ettevõtmine, millega me kõik lõpuks toime tuleme. Tavaliselt ma sellele ei mõtle, see on midagi, mis kõigiga juhtub, aga viimasel ajal hakkab asi minu kontrolli alt siiski väljuma. Eriti siis, kui kohtan aastakümnete järel oma noorepõlvesõpru.

Minu õetütar Kalvi tuli koos oma tütre Kailaga Hawaiist mulle külla. Nad on esimest korda Eestis. Ma ei saanud kuidagi lahti tundest, et Kalvis näen ma kogu aeg oma õde Irjat. Irja on alati elanud minust kaugel, omal ajal aastaid Aafrikas ja nüüd Hawaiil. Ma pole teda tõesti eriti palju näinudki, sellepärast meenutab Kalvi praegu oma ema ehk siis minu õde. Irja käis koos oma abikaasa Jüri Talvaga Saksamaal ESTOl, laulupeo ajaks tulid nemadki Eestisse. Kohtusin temaga üle pika aja jälle esimest korda, see oli nagu uuesti tutvumine. Sellist uuesti tutvumist on praegu üsna palju. Vanade sõpradega kokkusaamine on väga tore, aga samas tuletab see meelde tõsiasja, et meile kõigile lisandub vähehaaval juurde aastaid. Tõnis Vaga (BS Electrical Engineering, 1969, Rutgers University; MS Physics, 1972, Monmouth University. Author of: „The Coherent Market Hypothesis“ (Financial Analysts Journal, Nov/Dec 1990); Profiting From Chaos, (McGraw-Hill, 1994); „Particles at Cutoffs in the Electromagnetic Spectrum“ Physics Essays, Volume 14, No. 3 September 2001) astus Eesti Majast läbi mõned päevad enne laulupidu, tema naine Nancy oli saabumas koos lastelastega Helsingist. Tõnis veetis aega sellega, et selgitas mulle oma arusaamisi majandusprintsiipidest, aga ta rääkis ka D-vitamiini tähtsusest meie eas, mina omakorda jagasin temaga oma muljeid esinemisest „Võsareporteri“ saates.

Kui Tõnise naine saabus, siis oli temaga kaasas Matti Hausi tütar, kes oli täpselt oma isa nägu – nagu mina Mattit mäletan aastakümneid tagasi. Minu meelest oleme me lihtsalt nagu lehed puul – me pungume, siis lööme õitsele, kasvame ja lõpuks langeme puult. Ja elu läheb edasi ka ilma meieta.

Ühel päeval astus Eesti Maja uksest sisse Priit Parming, kes lõi mind USA sõjaväe eriüksuse mündiga. See tähendab aga seda, et kui minul pole kaasas oma münti, siis pean ma tegema välja konjakiringi. Kui mul oleks münt kaasas olnud, siis oleks Priit pidanud mulle välja tegema. No minu suhtes oleks see muidugi olnud ülekohtune, sest ma ei joo muud kui dieet CocaColat.

Paistis, et Priidule meeldisid minu maalid Eesti Maja seintel. Tal olid meeles mu varasemad tööd, mis olid väljas New Yorgi Eesti Majas. Pean ütlema, et tänu Priidule olen ma üldse Eestis. Olles peitunud Germantowni New Yorgis, kuna ma olin just läinud lahku oma naisest, tegelesin ma seal parajasti tõsiselt maalimisega. Ühel päeval tuli Priit ja kutsus mind New Yorgi Eesti Maja mänedzheriks. Olles seal ametis, sain ma kokku kindral Aleksander Einselniga, kes kutsus mind Eestisse. Sealt edasi on kõik muu juba ajalugu.

Tore oli Eesti Majas jälle saada kokku Tõnu Altosaarega. Tema on mees, kes vist kunagi ei vanane. Rääkisime majandusest, aga ka Vabadussõja võidusambast. Ütlesin, et ka Vietnami sõja memoriaal ei meeldinud algul paljudele, inimesed kutsusid seda lahtiseks hauaks, memoriaal olevat totaalne läbikukkumine. Täna on see üks enam armastatud ja külastatud memoriaale Ameerikas. Minu meelest juhtub sama ka meie Vabadussõja võidusambaga. Tõnule meeldib sammas samuti. Ta oli istunud üleval mäe peal ja vaadanud üle Vabaduse väljaku ning oli üllatunud, kui terviklik kogu pilt oli. Eriti hea näeb kogu kompleks välja muidugi siis, kui Vabaduse väljakul on ehitustööd lõpule viidud ja väljak uue näo saanud.

Laulupidu tõi kodumaale tuhandeid kaasmaalasi. On hea teada, et üldine majanduslangus ei olnud selle suurepärase peo takistuseks.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: