Selleaastane laulupidu on jälle saanud ajalooks ja peaaegu kohe, kui pidu läbi sai, oli valmis ka laulu- ja tantsupeo DVD! See oli meeleolukas nädal, mil Tallinnas oli ohtrasti külalisi kaugetest maadest. Veel mõni aeg tagasi oli mul kahtlusi, kas ikka tullakse majanduslanguse ajal ja seagripi hirmus seda pidu pidama, aga need kahtlused osutusid asjatuiks. Kes võiks veel kahelda selles, et me olemegi laulvad revolutsionäärid? Tuldi ju siia vaid selleks, et koos laulda, mis teeb laulupeo tõepoolest unikaalseks sündmuseks.
Ka Eesti Majas käis nii vanu tuttavaid, kui sõlmiti ka uusi tutvusi. Tore oli, et Toronto Eesti Meeskoor harjutas siin oma repertuaari, nii et Eesti Maja töötajad, kellel polnud võimalik minna laulupeole, said osa peo programmist.
Ma pole juba mõnda aega käinud Tallinna vanalinnas. Laulupeo ajal vaatasin seda jälle uue pilguga. Linn oli täis välismailt saabunud kaasmaalasi, paljud rahvariietes. Nii nagu New York ei ole ainult Times Square ja Empire State Building’u külastajad ei esinda tüüpilisi newyorklasi, nii ei ole ka Tallinna vanalinn tüüpiline Eesti, kus kohtab tavalisi eestlasi. Kui Tallinna sadamasse saabub kruiisilaev tuhandete turistidega, kellele näidatakse vanalinna, siis näevad nad seal enamasti vaid teisi turiste, mitte tallinlasi. Kahjuks kuulub enamus vanalinna suveniiripoodidest venelastele, kes müüvad seal mitte eestipäraseid suveniire, vaid näiteks merevaiku. Ja kuigi Eesti rannast merevaiku leida pole just lihtne, võid sa Tallinnast osta lapse pea suuruse tüki merevaiku ning valida välja putuka, kes sellesse merevaigutükki sulatatakse, et jätta mulje, nagu oleks tegemist iidse esemega. Ma pole küll mingi ekspert, aga olen kuulnud, et merevaiku eristatakse plastikust veekatsega – kui vajub põhja, siis on merevaik, kui ei vaju, siis on plastik. Need poed, kus müüakse kristalli, pole ka kindlasti eesti omanike poed. Tallinna vanalinnas on ohtrasti müügil Putini ja Medvedevi matrjoshkasid – kindlasti pole nende puhul tegemist millegagi, millega Eesti tahaks end maailmale tutvustada. Meile on meie identiteet väga oluline ja sellel pole midagi tegemist venelastega. Kui aga suurem osa suveniiripoodidest on venelaste kontrolli all, siis on see minu meelest sama, kui me laulu- ja tantsupeol kannaksime vene rahvariideid.
Minu sugulane, kes külastas Eestit, oli üllatunud, kui ma ütlesin talle, et kaks kaunist blondi miniseelikutes ja kõrgetel kontsadel kõndivat neidu pole eestlased, vaid venelased. Kuna ta minu juttu ei tahtnud uskuda, siis läksime neile nii lähedale, et oli kuulda, kuidas tütarlapsed kõnelevad vene keeles. Sugulane tahtis teada, kuidas ma sain juba eemalt aru, et tegemist oli venelastega. Rääkisin talle, et kui ma Eestisse tulin, siis oli selline vahetegemine lihtsam – eestlased olid tagasihoidlikud ja hindasid privaatsust, venelased olid aga hoogsad ja naised armastasid end ka paksemalt meikida. Täna pole vahet teha enam nii lihtne, aga ma olen aru saanud, et kui ma näen Tallinnas kedagi, keda ma New Yorgis peaksin itaallaseks, siis on Tallinnas kindla peale tegemist venelasega.
Laulupeo rongkäiku vaatasin ma Narva maanteel III korruse aknast, mis andis väga hea ülevaate Eesti maakondadest ja rahvariietest. See pilt oli meeliülendav. Sain veel kord kinnitust sellele, et eesti rahvas on ilus ja andekas rahvas.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
