18. jaanuaril telesaatest „Pealtnägija” presidendilossis toimunut vaadates mõtlesin algul, et jälle üks skandaal, mis raputab võimukoridore. Mõni aeg hiljem aga jõudis minuni, mis tegelikult siiski oli toimunud.

Meie presidendipaar on võtnud enda kasvatada oma kaks lapselast. Olen kuulnud, et üks neist on andekas kunstnik. Ja nagu kõik lapsed, on ka neil sõbrad, kes vahel tulevad külla.

Nojah, ja siis need sõbrad tulidki, kasutades presidendi erasissekäigu avamiseks turvakoodi, mis neil oli õnnestunud saada. Kõik, kellel on lapsed, teavad, et anna neile vaksa võrra vabadust, kui nemad võtavad miili. Sel ajal, kui noored tegid lollusi – jõid, jooksid lossis alasti ringi, suitsetasid vesipiipu –, seisid kaks sõdurit auvalves presidendilossi ees.

Minu arvamus on, et lapsed ei peaks praegu olema selle loo tähelepanu keskpunktis, sest lapsed on lapsed. Kes meist poleks nooruses lollusi teinud. Ja ikka peavad hiired pidu, kui kass on kodust ära.

Tunnustama peaks seda, et president ja esimene leedi on võtnud hoolitsemise lastelaste eest enda peale. Aga nemadki peavad tegema kõik, et niisugune asi enam ei juhtuks. Minu seisukoht on, et need noored, kes lollustega silma paistsid, häbistasid kõige enam iseend. Selle halva loo parim osa on aga see, et on välja selgitatud presidendi turvamise nõrgad kohad, ja seda ehk kõige ohutumal moel.

Märkmed: