Veetes üha rohkem aega maal, mõistan ma sügavamini, millised väärtused on elul Eestis.
Me kõik oleme kuulnud oma vanemate lugusid sellest, kuidas nad käisid jalgsi mitmeid kilomeetreid, et õigeks ajaks kooli jõuda, vahel tuli seda teha sügavas lumes sumbates, vahel külma ja märja ilmaga. Mäletan, et sel ajal, kui mina jõudsin 20-ndatesse eluaastatesse, ajas lumesahk talvel Lakewoodi järve jäält lume ära, et seal saaks uisutada. Minu isal oli seljas tume ülikond, pikk valge sall lehvimas ümber kaela, kui ta kõigi mu sõprades vaimustunud pilkude all uisukaari tõmbas. Minu vend Kaido oli ka hea uisutaja, mina olin ainuke, kes oli nagu lehm libedal jääl. Mäletan seda ka, kuidas kõik tüdrukud, kelle tähelepanu oleks mind õnnelikuks teinud, seisid järjekorras, et uisutada koos mu isaga.
Täna vaatan ma oma tiiki maal Kurenurmel. Jalutan selle jääl, kui ilmataat on selle sinna meisterdanud, kuid uiske ma alla ei pane. Suusad on mul maal küll olemas. Nendega ma rohkem jalutan metsa vahel, päris suusatamiseks ei julge ma seda nimetada.
Praegu on Eestis aasta kõige pimedam aeg. Koolilapsed ja nende vanemad tõusevad hommikul üles, kui väljas on kottpime, ja lähevad kas kooli või tööle. Tagasi tullakse samuti pimedas. Paljudele inimestele mõjub see depressiivselt. Pühad ongi ilmselt selleks, et vabastada inimesi hukatusse viivast süngusest. Jõulud asendavad paganlikku talvist pööripäeva ja lihavõtted kevadist pööripäeva. Aegade algusest saadik on inimene püüdnud pidutsedes raskustest üle saada. Isegi surmamõistetule lubatakse viimast söömaaega, et ta saaks pühitseda oma viimseid hetki.
Minule on alati talvine aeg Tallinnas meeldinud, sest siis on kontsertide ja teatri hooaeg, mis on täis rõõmu ja sära. Tallinna panoraam meenutab mulle muinasjuturaamatuid – nii näeks muinasjutumaailm välja tegelikkuses. Lumised vanalinna munakivisillutisega teed ja keskaegsed tänavad ning tornid on hingematvalt kaunid. Kui lumi katab maad, peegeldab see valgust, mis saab võitu pimeduse üle.
Maal tundub mulle, et ma jään sel ajal talveunne. Seal on meil tohutu suur puuriit, on kaev, millest saab vett, kui elekter peaks ära minema ja puurkaev lakkaks töötamast, ja lõpuks on mul seal piisavalt kohvi ning toiduaineid, mida peaks jätkuma mitmeks nädalaks. Ahi köeb mul kogu aeg mitte sellepärast, et mul oleks külm, vaid sellepärast, et see on mõnus ja annab teatud kindlustunde. Kunagi, kui ma üürisin Kadriorus ühes puumajas ateljeed, meeldis mulle ka istuda pliidi ees, kui seal oli tuli all. See oli nii mõnus, et ma jäin magama ja ei ärganud enne, kui kuulsin uksele põrutamist – kogu korter oli juba suitsu täis. Pakk vanu ajalehti pliidi ees oli juba kõrbenud. Haarasin selle paljakäsi endaga kaasa ja lippasin õue. Seal märkasin, et olin paljajalu ja ilma särgita, vaid jeans’id jalas. Vabandasin majarahva ees, kes oli õuele kogunenud, et minu pärast pidi hirmu tundma.
Kui Kurenurmes meie naabrilapsed kuulevad, et ma olen jälle maal, on nad otsemaid platsis, et näha, mida ma teen. Neile meeldib, et nad saavad minu juures endale kakaod keeta. On uskumatu, et nad peavad kõndima mitmeid kilomeetreid hommikul kooli jõudmiseks. Ka läbi lume, vedades enda järel plastikkelku, mille peal on kooliasjad. Täpselt nii, nagu seda tehti vanasti. Vahel on minul küll hirm, kui ma näen, kuidas 6–12-aastased lapsed peavad läbi pimeda metsa kooli ja sealt tagasi koju kõndima. Kui lapsed on minu juurest lahkumas, saadan ma nad teele. Nad ei soovi, et ma neile taskulambiga tuld näitaksin, sest sel juhul ei harju nende silmad pimedusega.
Kord, kui ma neid läbi pimeda metsa saatma läksin, kuulsin ma kauguses külakoeri haukumas. Siis ma mõistsin, kuidas tekivad lood libahuntidest ja vampiiridest.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Maalapsed
Arvamus
TRENDING
