Klõbi talu saun tiigi ääres. Foto: Viido Polikarpus.
Möödunud reedel otsustasin ma maal sauna kütta ja kutsusin külla oma naabrid. Karla, kellel on kuumaveetünn, millest ma kunagi ka kirjutasin, oli hõivatud lillelaadaga Türil ja ei saanud tulla. Taavi vastas, et võib-olla ta tuleb. Benno ja Alli, kes on Heli pere kauaaegsed sõbrad (Alli on setu, nagu oli Heli ema, ja muide, mulle meeldib ütlus, et seal, kuhu setud kolivad, hakkavad juudid nutma), olid sauna ajaks kohal. Galina tuli oma kahe tütrega ja saunalised olid muidugi minu äripartnerid Energy Smart’ist Michael ja Suzanne. Teatasin oma külalistele, et minu poolt on saun, karastusjoogid ja tiik, muu peavad nad ise kaasa võtma.
Suzanne valmistab suurepärast taimetoitlaste lasanjet ja Michael parimat pitsat, mida ma olen eales söönud. Michael ehitas isegi Rooma ahjude eeskujul ise ahju oma talu tagaõue pitsade valmistamiseks. Galina teeb aga kalaroogade valmistamisel kõigile silmad ette. Alli ja Benno varustasid seltskonda värskete munade ja karbitäie šokolaadiga. Kõik kulges plaani järgi, välja arvatud see, et ma ei saanud kontakti Kristini ema Kaiega, kes viimati meil külas olles lubas järgmine kord teha rabarberikooki, mistõttu ma muidugi leidsin, et nüüd oleks see järgmine kord käes. Nii et tema pääses seekord koogi küpsetamisest.
Heli saabus maale veerand üheksa õhtul Tallinnast bussiga. Sõitsin Võrru talle bussijaama vastu. Buss oli rahvast täis, kõik linnainimesed, kes olid tulnud nädalavahetuseks maale oma suvekodusid korda tegema. Pikk ja külm talv, nagu sel aastal oli, nõuab rohkesti aega ja vaeva, et maal kord majja lüüa. Minagi olen sel nädalal juba kolm korda muru niitnud! See on see hind, mida me Eestis maksame selle eest, et päevad on kolm korda pikemad kui näiteks Lakewood, New Jersey’s. Naabrid aitasid mul aia üles kaevata oma traktoriga, nii et mul polnud muud vaja, kui oodata Heli, kes pidi tooma seemned ja taimed, et peenrad valmis teha. Heli on ju talus ülemus, boss!
Helil oli koju jõudes väga hea meel üllatuspeo üle ja oma vanade heade sõprade üle. Aga muidugi ka selle üle, et peoettevalmistusi ei pidanudki ta tegema, kõik oli juba kenasti korraldatud.
Pärast sauna läksime tuppa. Istusime klaveri juures ja laulsime. Michael sättis üles ka oma elektrikitarri ja Benno poeg Kuno Kerge mängis vaheldumisi nii klaveril kui kitarril. Kuno esitas oma versiooni laulust Country road, Michael mängis saateks bassi.
Mulle on alati meeldinud saunas käia. Ja see on nagu saatuse nöök, et Helile ei meeldi saun üldse. Meie saun on neljameetrise tiigi ääres ja see teeb saunamõnu veelgi suuremaks. Vesi tiigis on puhas ja külm ning on äärmiselt värskendav pärast lavalt allatulekut tiiki hüpata. Ka kala leidub seal ohtrasti.
Õhtu möödus tõesti kenasti ja Heligi jäi kõigega rahule.
Järgmisel hommikul jalutas Heli talumaadel ringi nagu kindral. Mind aga ajavad hulluks tema ütlused nagu: „Kas sa seda peenart ei oleks saanud sirgelt kaevata?“ või „Kelle mõte olid need kitsad aknad eeskojas?“ või „Täna on ilus päev, aga m i n a küll ei saa niisama istuda ja mitte midagi teha.“ Lõpuks ei pidanud ma vastu ja küsisin oma naiselt, kas siin on üldse midagi, mida ma ka õigesti olen teinud. Seepeale kutsus Heli mu aeda päikese kätte istuma ja selgitas mulle, et tõesti on sageli juhtunud, et kui mina tahan teha midagi talle meelepärast, on sellel vastupidine efekt. Näiteks olin ma hommikul lillepeenrad ära kastnud. Ta sai aru, et ma tegin seda selleks, et tema oleks õnnelik. Aga kas ma ei taibanud, et lilli on pärast kastmist märksa raskem rohida? Ja pealegi on märg muld mõnusaks kohaks sääskedele. Lõpuks Heli vabandas, et ta oli nii negatiivne.
Vahel tundub mulle, et mehed on nagu suured rumalad koerad – paita neil korra pead ja kõik löögid on unustatud.
Viido.Polikarpus@energysmart.ee