Tiit Pääsuke on üks tuntumaid eesti kunstnikke. Ta lõpetas Eesti kunstiinstituudi 1971, samal aastal sai temast kunstiinstituudi õppejõud. Ta on täiendanud end Repini-nimelises kunstiakadeemias ja Vilniuse Kunstiinstituudis, õpetanud maali ja kompositsiooni Soomes, olnud Eesti kunstiakadeemia professor, aga ka Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Ja muidugi esinenud arvukate isikunäitustega. Tema maalid kaunistavad kunstimuuseumide ja ka kõige edukamate Eesti perekondade kodude seinu.

Tiit Pääsukesega vestsime juttu eelmisel nädalal Eesti Majas. Soovisin temaga kohtuda selleks, et uurida võimalust saada Eesti Maalikunstnike Liidu liikmeks. Mulle meeldiks olla rohkem seotud Eesti kunstieluga, aga tahtsin saada ka tema arvamust oma maalide kohta.

Olen Tiitu juba aastaid tundnud, siiski polnud me juba päris pikka aega kohtunud, nagu ikka on mõlemal olnud väga kiire. Et Eesti Maja seinad on täis minu maale, siis jalutasime siin kõik ruumid läbi, et heita pilk mu töödele. Samal ajal lõunatas siin ka meie kaitseminister, kes ka oma sõna sekka ütles. Talle meeldis see, et iga mu maal on seotud mingi looga, iga töö taga on story, aga ta pani tähele ka valguse ja varjude mängu.

Mõni päev enne Tiiduga kokkusaamist ajasin Eesti Majas pikalt juttu Imbi Pajuga, kes paar aastat tagasi tegi tõsielufilmi „Tõrjutud mälestused“ ja andis filmi põhjal välja ka samanimelise raamatu, mille eessõna on president Toomas Hendrik Ilveselt. Nii film kui raamat on tõelised bestsellerid, kui nii võib öelda ääretult tõsist teemat käsitlevate kunstiteoste kohta. Imbi on teinud nii head tööd Eesti ajaloo tutvustamisel, et annab silmad ette ehk mõnele Eesti saatkonnalegi. „Tõrjutud mälestuste“ peategelasteks on Imbi ema koos oma kaksikõega, nad elasid üle kõik Vene aja koledused. Film algabki sellega, kui Imbi jalutab emaga Patarei vangla ees.

Imbi muretseb sügavalt selle pärast, et vaatamata kõigele on maailmas palju neid, kes ei usu, et kommunistid on süütutele inimestele palju kurja teinud, kes ei usu isegi seda, et Eesti on 50 aastat okupeeritud olnud. Ikka kuuleb ta juttu, et eestlased tahtnud ise vabatahtlikult Nõukogude Liitu astuda. Läänes räägitakse tihti, et ega Vene võim ei saanud ju nii halb olla, sest venelased päästsid meid fashismist.

Imbi raamat on juba tõlgitud mitmesse keelde ja kohe ilmub see ka inglise keeles Tiina Etsi tõlkes. On hea teada, et nii saadakse maailmas jälle rohkem teada kommunismi kuritegudest. Mul on väga hea meel, et Imbi on saanud rohkesti tunnustust maailmast, aga tundub, et kodueestlased võiksid teda ka rohkem esile tõsta, kui nad seda senini teinud on.

Arvan, et iga kunstnik vajab tunnustust nagu õhku hingamiseks.
Kummalisel kombel võib aga tunnustus saada omaette probleemiks. Nagu Tiit mulle tunnistas, on tema nishsh eesti kunstis 1970.–1980. aastad. Just sel ajal sai ta tuntuks ja nüüd ei pea ta enam muretsema oma koha pärast kunstiajaloos, tema praegused pingutused näivad olevat tähtsusetud, sest ta on juba kataloogidesse kantud.

Loomise kõige suurem võlu on loomise protsess ise. Ehk teekond ise on huvitavam kui sihtpunkti jõudmine. Elu ongi rännak, loominguline teekond. Me kõik tahame jätta endast maha midagi, mis tõestaks – me oleme siin olnud.

Märkmed: