Paar päeva tagasi sattus minu kätte ajakirja Tänapäev 1937. a. maikuu number. Oli äärmiselt huvitav süveneda sellesse, mis oli päevakorral 71 aastat – kolm inimpõlve tagasi.
Sisukorrast leidsin järgmised artiklid:
A. Hellat, Meie ehituspoliitika ja esindamine.
A. Parts, Rahutu Hispaania.
S. Sinimets, Koidula seniavaldamata kirju.
L. Mõtus, Luuletusi.
Kodanik, Väikesed päevamured.
O. Angelus, Kas saab luuletajaid aidata?
H. Heine, Hastingsi lahinguväli.
E. Ranna, Puhkus merel.
J. V. Melnik 50-aastane.
Z. Mõricz, Rahvakasvatus.
L. Tamm, Suriöö.
O. Luts, Sügis (järg).
P. Arumaa, Kunstikiri Kaunasest.
E. R., Vanemuise kolmekümne esimene hooaeg.
T. Marta Sillaots 50-aastane.
Ja palju muud.
Need olid teemad, millest kirjutati vaid kaks aastat enne seda, kui Saksamaa kirjutas alla mittekallaletungilepingule N. Liiduga ja Molotovi-Ribbentropi salalepinguga jaotati ära Ida-Euroopa. Maailma majanduskatastroofist aga oli möödunud 10 aastat. See oli aeg, mil Franco võitles Hispaanias ja Saksamaa treenis oma Luftwaffe´t Hispaania tsiviilelanike peal. Nagu näha, ei mõelnud tavalised inimesed poliitiliselt ärevatele sündmustele. Paralleele võiks tuua sellega, mis toimub maailmas praegu: sündmused Gruusias, kasvav murelaps Hiina, majanduskriis. Mis puutub rahamaailma muredesse, siis siin, paistab, on ajaloost õpitud ja loodetavasti ei lõpe see nii õnnetult kui möödunud 1920-30ndatel aastatel. Eesti, väike idülliline maa, võitis oma vabaduse Võnnu all Landeswehr´i vastu võideldes. See riik soovis olla eemal suurtest maailmasekeldustest ja omada normaalseid suhteid idanaabriga.
Jah, kui lugeda peaaegu 100 aastat vanu uudiseid, siis on vahel tunne, et unustades ära uudise ilmumise aja, võiks öelda, et räägitakse tänasest päevast.
Ajaloost peab õppima, aga vahel me keeldume seda tegemast.
Allpool väljavõte ajakirja Tänapäev1937. aasta 5. numbrist:
Öeldakse olevat positiivne aeg, mil vast üldse pole kohane kõnelda muredest. Tõepoolest, kui vaadata kainelt ringi, siis näedki positiivsust igal pool: pole ju enam poliitikat, seda kõige kurja juurt, mis sigitab kodanikele kõiksugu muresid ja pahandusi. Kuid ega need mured, sunnikud, pole siiski kuhugi kadunud, eriti needsinased väikesed mured, mis kõigest hoolimata tükivad nagu sääsed kallale, muudkui rahmi aga peoga eemale. Tõsi küll, need sääskmured ei löö just kedagi maha, aga on siiski vastikud ja tüütavad ja kodanikul oleks parem, et needki muresääsed, mis veel järele jäänud, ükskord hoopis kaoksid ja siis oleks seesinane igavene rahu maa peal ja kõigil inimestel ilmatu heameel.
Aga ega need väikesed murekesed pole igaühel ühtemoodi. Olevat küll isegi juba sääraseid inimesi meie väikesel maal, kel ei olevat enam mingeid muresid, ei suuri ega väikesi. Harilikul kodanikul siiski neid on, ma ka tahaks heameelega nendest kõnelda oma kaaskodanikkudele, ehk teab keegi nende vastu juhatada parajat rohtu.
Kõnelgem siis neist väikestest muredest, muidugi nendest, mis kõige rohkem südant kipitavad ...
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Minevik ja kaasaeg
Arvamus
TRENDING
