Alles ma siin kirjutasin, et Eestis on kevad juba peaaegu käes. Selle petliku tunde ohvriks jäin ma nüüd paar päeva tagasi.
Naabrimees Vello, kes mul maal Kurenurmes abiks on, tegi ettepaneku vahetada minu vanal vene Ladal, millega ma siin sõidan, talverehvid suverehvide vastu, sest kevad oli tõesti täies hiilguses kohal. Vello võttis mu mobiili ja helistas ühele oma sõbrale, kes rehve vahetab. Tere ja enda tutvustamise asemel teatas ta kohe, et tema on see Lada-poiss. Mulle tundus asi naljakas ja pärast seda, kui ta oli tööajas kokku leppinud, küsisin Vellolt, mida see kõik tähendas. Vello teatas, et tänapäeval on väga vähe vanu vene autosid järele jäänud ja kuna see mees pani meie Ladale sügisel talvekummid alla, siis ta teab kohe, kes praegu helistas. Selle üle natuke järele mõelnud, sain ma aru, et Vello jutt oli sulatõsi – Võru, Antsla ja isegi Osula ümbruses näen ma sõitmas ainult Peugeot´sid, Hondasid, Forde jt., aga mitte Ladasid, Žigulisid või Moskvitše. Paistab, et eesti maamees ostab pigem korraliku kasutatud lääne masina kui uue vene oma, olgugi et see on palju odavam.
Ühel päeval pidime Velloga sõitma Võrru, et viia parandusse Husqvarna saag, millel oli kett purunenud. Vello palus, et sõidaksime läbi Osula, kus oli tema perearsti kabinet. Sõidu ajal arutasime bensiinihindade üle, rääkisime olukorrast majanduses ja roheliste võitlusest tuumaelektrijaama vastu. Avaldasin arvamust, et tegelikult võiks tuumaelektrijaamast saada tulevikus vahend, mis lõpetab meie sõltumise välismaisest kütusest. Olin unustanud, et Vello oli omal ajal üks, kes saadeti Tšernobõli tuumareostust likvideerima ja tal polnud mingit teist valikut. Venelased värbasid arvukalt mehi ja paigutasid nad koolivõimlatesse, kus nad ööbisid range valve all ning järgmisel päeval viidi õnnetuspaigale. Vello rääkis mulle, kuidas kogu see Tšernobõli tuumajäätmete likvideerimine oli üks paljas show. Kogu radioaktiivne tolm, mille nad kühveldasid veoautokastidesse, oli hiljem lihtsalt puistatud laiali maanteele. Muidugi saan ma aru, et Vello on raudselt tuumaelektrijaamade ehitamise vastu ja keegi ei saakski teda selles süüdistada. Tänaseni ei mõista mees, kuidas tema on veel eluga pääsenud, kui enamik seal käinutest on mulla all. Oma perearstile oli tal edasi anda mõned dokumendid.
Osulas perearsti kabineti juures olev parkimisplats oli täis välismaa autosid, minu Lada oli ainuke omasugune. Vello käis arsti juures ära, tuli tagasi ja pomises, et õde polnud kohal. Mulle tundus, et ta oli rohkem huvitatud õest kui arsti vastuvõtust, seepärast ei suutnud ma oma arvamust endale jätta ja teatasin, et minu meelest mõtleb ta rohkem tüdrukute kui oma tervise peale. Vello kaitses ennast, öeldes, et tegu pole mitte tüdruku, vaid naisega. Tuletasin talle meelde, et oli ta ju äsja ennast ise Lada-poisiks nimetanud.
On tuntud tõsiasi, et kohe, kui sa oled oma auto puhtaks pesnud, hakkab sadama või ütlevad autol pidurid üles järgmisel päeval pärast seda, kui kindlustus lõpeb. Või kui sa vahetad talverehvid suverehvide vastu, siis hakkab sadama lund. Nii juhtus, et paar päeva tagasi ei pääsenud ma välja oma koduõuest, sest öö jooksul sadas alla kohutavalt palju lund. Kui ma lõpuks liikuma pääsesin, siis pidin sõitma ettevaatlikult tiigi äärt mööda, et mitte sinna sisse libiseda.
Kui ma veel USA-s elasin, siis hoiatasid mu vanemad kõiki selle eest, et nad kraavi ei sõidaks, mis oli minu meelest väga naljakas, sest ma ei tea Ameerikas tee äärtes üldse kraave olevat. Vee äravoolusüsteemid on seal maa alla viidud ja nende peale on tehtud jalgrajad. Eestis aga, isegi Tallinnas, on teede ääres sügavad kraavid ja hoovidesse viivatele teedele on ehitatud väikesed sillakesed.
Öeldagu Ladade kohta mida tahes, aga minu vana auto on mind senini hästi teeninud ja mul pole mingit kahtlust selles, miks ei peaks ta mul edaspidigi hästi käituma. Kuigi tegemist on vene masinaga…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Minu vana vene auto
Arvamus
TRENDING
