Just nüüd, kui mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on keerulised ajad ja inimesed hirmul oma töökohtade, palkade, laenude ning pensioniplaanide pärast, näitab Eesti televisioon katastroofifilme, kus asteroidid põrkuvad kokku, hiidlained matavad Maa enda alla või saabub mõnel muul moel maailmalõpp. Kas me ikka peame kogu aeg rääkima ainult halbadest asjadest ja hirmutama inimesi sellega, et halval polegi veel lõppu näha? Et me polegi veel päris põhjas ära käinud? Võib-olla me tõesti ihkame teada, et ükskõik kui halvad asjad on, võivad nad olla märksa hullemad. Bruno Bettelheim, tuntud lastepsühholoog, kinnitas, et vägivaldsetes muinasjuttudeski on nii, et ükskõik kui raske ka elu oleks, ei jäta vanemad kunagi oma lapsi metsa sellepärast, et neil pole küllalt raha, et lastele süüa anda.

Praegu tavatsetakse öelda: „Ära muretse, eelmisel aastal olid asjad halvasti, aga nad olid paremad, kui nad on tuleval aastal.“

Tänane olukord meenutab mulle aega, kus Eesti oli vahetult pärast Nõukogude okupatsiooni kukutamist. Igal pool paistis olevat võimalusi, kuid oli vähe neid, kellel jätkus raha, et neid võimalusi kasutada. 1995. aastal oli maa hind väga madal; pangast ei saanud maa vastu laenu, sest maa ei olnud veel privatiseeritud. Mõned, kellel oli õnnestunud maa erastada, mõistsid kohe, milline väärtus sellel tulevikus on. Oli neid, kes ei tahtnud midagi erastada, sest nad kartsid, et valitsus paneb neile siis kõrge maksu peale. Väliseestlased aga hakkasid kiiresti tegutsema, et saada tagasi neilt äravõetud varandus – talud, majad, maad, sest nad teadsid, kui suur väärtus sellel on, seda nii emotsionaalses kui majanduslikus mõttes. Kui avanes võimalus, siis ostsid siin talusid ka teised lääne inimesed, kes nüüd võib-olla müüvad selle varanduse eestlastele jälle tagasi. Läänes on alati teatud, et maa väärtus tõuseb, seetõttu on mõistlik sellesse investeerida.

Nüüd, kui Eesti noorem generatsioon on lõpuks hakanud usaldama läänelikke süsteeme ja mõistnud, et maa pole mitte üksnes asi, mida kõrgelt maksustatakse, vaid vahend, mille vastu võib vajalikeks investeeringuteks raha laenata – näiteks endale kodu ostmiseks –, läks kogu see süsteem hapuks. Nagu eestlastele meeldib öelda: me soovisime parimat, aga kukkus välja nagu alati.

Kui asjad lähevad halvaks, siis hakkavad inimesed tavaliselt rohkem kokku hoidma. Vahe rikaste ja vaeste vahel väheneb ning hakatakse mõistma, et ollakse samas paadis. Meie kõigi huvides on, et see paat kõige täiega põhja ei läheks. Praegu peaks unustama, miks paat uppuma kipub, tähelepanu peaks koondama sellele, kuidas seda vee peal hoida. See, et me paadist vett välja kühveldame, aitab vaid lühikest aega, meie eesmärk peaks olema lekkiv paat korralikult ära parandada.

Lõpetuseks sobiks meenutada ütlust, et see, mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: