Major Peeter Tali, Kaitsejõudude Peastaabi pressiohvitser, on lähipäevil minemas Iraaki. Ta astus läbi uuest Eesti Majast Kaitseliidu majas, et leppida kokku oma ärasaatmispeo korraldamise asjus. Muidugi pakutakse sel peol mulgi putru peekoniga ja õlut, kuidas siis muidu.
Ma tunnen Peetrit juba sellest ajast, kui ma Eestisse tulin, mees töötas siis Päevalehes ajakirjanikuna, mina aga olin PR-tegelane Kaitseväe Peastaabis. Nii ristusid meie teed tihti. Seepärast ei arutanud me omavahel nüüd ainult seda, mis ta peol lauale panna, vaid ka tõsisemaid küsimusi, näiteks seda, mida tunneb sõdur enne lahingusse minekut. Eesti sõduritel pole seni olnud puudust mehemeelest ega julgusest, nad on ise tahtnud minna maailma tulistesse kohtadesse korda looma. Peeter Tali ütles, et igaüks teab, et hiljuti said kaks eesti sõdurpoissi Afganistanis surma, aga kui paljud teavad seda, et kohe oli viis poissi valmis minema neid asendama.
Enamus neist olid juba teeninud Iraagis. See on ka põhjus, miks ameeriklased hindavad Eesti kaitseväelasi väga kõrgelt. Peeter ütles ka, et Ülo Isberg Kanadast teenis Iraagis mõni aeg tagasi, temagi kinnitas seda, et eestlased on seal äärmiselt hinnatud võitlejad. Eestlased ei otsi rahulikumaid ja kindlamaid kohti, vaid on nõus enda saatmisega ka kõige ohtlikumatesse paikadesse ning teevad seal ära, mis nõutakse ja mida neilt oodatakse. Pole ju midagi ebaharilikku selles, et sõjas saadakse surma, selleks peab iga sõdur valmis olema. Ebaharilik on aga see, et samal päeval, kui kaks eesti sõdurit said Afganistanis surma, sõideti Eesti teedel surnuks kolm inimest.
Liiga palju meie kaasmaalasi saab surma õnnetuste või lolluste läbi. Meie sõdurid, kes langesid lahingus, on kangelased, nad kinnitavad meie tugevaid sidemeid NATOga. Ega seegi pole ju väike asi, et president Bush kutsus president Ilvese Valgesse Majja ja pani ta ka ööbima Valge Maja külalistemajja. Eesti on näidanud end kindla ja usaldatava partnerina lääneriikidele.
Eesti vajab iga oma inimest, iga surm on liiast. Alkohol on enamuse liikluses elu kaotanute surma põhjus. Muidugi pole see vaid Eesti probleem, sama on probleemiks peaaegu kõikides maades, kus noored ja alkohol on sõbrunenud. Need riigid on loonud majanduse, kus noorusel on liiga vabalt ja liiga palju kasutada kolme asja: liiga palju alkoholi, liiga suured võimalused sõidukeid juhtida ja liiga palju vaba aega.
Selle asemel et alkoholi tarbimist piirata, mängib seaduseandja mitmesuguste lubadustega. Miks küll ei õpita meil midagi minevikust. Pole võimalik seadustada moraalsust või karskust. Kui seda katsuda teha, võivad tekkida täiesti uued probleemid. Eks olnud Ameerikas alkoholikeeld see, mis tekitas tohutu organiseeritud kuritegevuse laine, see algas Al Caponega ja jõudis tänapäevaste narkoärimeesteni välja. Noori saab kasvatada vaid neile eeskuju andes.
Kui Eesti tahab, et lõpeks autode juhtimine purjuspäi, siis tuleb proovida midagi hoopis teistsugust kui seni. Näiteks võiks purjuspäi juhtinult auto päriselt ära võtta, vaatamata sellele, kelle autoga oli tegu. See auto tuleks panna oksjonile ja saadud raha tuleks annetada nende ohvrite tarbeks loodud fondi, kes on kannatanud purjus juhtide tõttu. Igaüks, kes istub alkoholi tarbinult rooli taha, peaks teadma, et vahelejäämise korral konfiskeeritakse tema auto ja selle tagasisaamiseks peab oma isiklikku kukrut kergendama. See paneks paljud vanemad pikalt mõtlema, enne kui nad usaldavad oma autod oma järeltulijate kätte. Auto äravõtmine oleks vaid esimene samm.
Ma usun tõsiselt, et see abinõu aitaks lahendada tõsist probleemi, mis täna Eestis on. Neile, kes peavad niisugust asja ülekohtuseks, vastan ma, et hoopis ülekohtusem on sallida ohtu, mida tekitavad purjus juhid meie lähedastele, meie sõpradele, meie kaasmaalastele.
Mul pole midagi alkoholi vastu, mul pole midagi tulirelvade vastu, aga mõlemate kasutamine peaks olema mõistlike inimeste kontrolli all.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
