Hiljuti käisin Ameerika saatkonnas Tallinnas, et anda sisse paberid ennetähtaegsele pensionile jäämiseks. Selle aasta juulis saan ma 63, oleksin võinud seda teha juba eelmisel suvel, kui sain 62. Kui ma oma möödunud aastate maksupabereid läbi vaatasin, siis oli mul tunne, nagu ma teeksin kokkuvõtet oma elust. Tänapäeval on lihtne pabereid täita, sest internetist saab kätte kõik andmed. Avastasin, et minu isiklikus toimikus olid väga suured ajavahed, kus ma nagu ei teeninudki midagi. Siis mulle meenus, et olime kümme aastat oma esimese abikaasa Carolyniga teinud ühise tuludeklaratsiooni tema nimele. Tol ajal ei tundunud see mulle üldse tähtsana. Teadsin peast isegi tema sotsiaalkindlustuse numbrit, enda oma mul meeles ei olnudki. Täna ei mäleta ma isegi eile õpitud laulu sõnu. Võiks ju kahtlustada Alzheimeri tõbe, aga maal elades olen ma hakanud jälle klaverimängu nautima – seda ma vähemasti unustanud ei ole.
Paar aastat tagasi, kui Aavo Kõiv oli Tallinnas, siis selgitas ta mulle, kui arukas oleks minna eelpensionile ja võtta välja oma sotsiaalsed tagatised. Sest kolm aastat lisatasu kaalub igal juhul üles selle väikese vahe, mis sa teeniksid, kui sa jääksid tavapensionile. Kuna olukord majanduses on piisavalt hull, siis nüüd ma võtsingi Aavo nõu kuulda.
Pangas asju ajades anti mulle seenioridele mõeldud pangakaart, kuigi ma seda ei küsinudki. Eks ma mõtlen endast senini kui kellestki, kes on alles oma elutee hakul…
Kohe Eesti Maja nurga taga asuvast apteegist käin ma tavaliselt rohtu ostmas, olgu see siis zantacks või maovaevuste leevendamiseks mõeldud arstimid, igatahes niisugused, mida ei vaja terved noored inimesed. Vanasti vajasin ma apteegist ainult Alka Seltzerit, kui pea raske oli. Muide, Speedy Alka Seltzer on jõudnud ka Eestisse. Aga ometi oli päris vahva tunne, kui ostu eest tasudes võttis müüja mu näpu vahelt seeniorkaardi ja ütles, et sellega tasudes tuleb suurem allahindlus kui säästukaardiga makstes. Viimati palus mu abikaasa Heli osta ka vitamiine. Proviisor andis mulle ainult Centumit, nagu ma oleksin juba 100 aastat vana!
Tallinnas Viru Keskuses märkasin ma, kuidas pensionärid haarasid värske linnalehe Pealinn järele, kuna see oli tasuta. Lehes on ära toodud nädala TV-kava, lisaks sellele saavad nad sealt suure osa uudistest. Kuna Tallinnas on võimul Edgar Savisaar ja Keskerakond, siis kontrollivad nemad ka seda meediakanalit – tõsi on ju asjaolu, et võitjatele kuulub sõjasaak.
Kui rääkida millestki positiivsemast, siis ühel õhtul korraldas sotsiaaldemokraatide naisteklubi Eesti Majas õhtu, kus mul paluti ka esineda. Õhtu peakõnelejaks oli europarlamendi saadik Marianne Mikko. Sain kogu publikule head tuju tekitada lausega: „Arvestades tänast majanduslikku olukorda, ei kujuta te ettegi, kui hea meel on mul teid täna õhtul Eesti Majas näha.“
Eesti kõige vaadatum telesaade „Võsareporter“ kuulutas välja, et ootab omatehtud laule, mida siis saate lõpus esitatakse. Et mul polnud midagi kaotada, siis saatsin oma teose „Heli laul. Estonian Woman“ sinna. Peeter Võsa käiski oma saatemeeskonnaga Eesti Majas seda lindistamas. Nüüd on päris põnev oodata, kuidas see välja kukkus.
Nädalavahetuse väga tore uudis oli see, et Euroopa sisemeistrivõistlustel võitis seitsmevõistluses kuldmedali Mikk Pahapill. Mikk on sportlane, kelle kohta võib öelda, et ta on „kasvanud Eesti Maja toidu peal“. Miku ema ja isa uppusid Estonial 28. septembril 1994. Oleme Mikku kõik need aastad toetanud. Tänuks kinkis ta meile oma raamitud foto, mis meil seinal ripub.
Nii et rusuvate majandusuudiste kõrval on elus ka selliseid uudiseid, mis meie päevad helgeks teevad.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
