Sel nädalal nägime me üle pika aja tõelist lumetormi, mis oli saanud endale isegi nime – Monika. Sajad inimesed olid jäänud vangi isegi oma autodesse. Lume vastu astusid võitlusse lisaks päästeametile ka Eesti Kaitsevägi ja vabatahtlikud.
Mina jõudsin just enne tormi käia ära Tallinnas. Apollo raamatupoes esitleti Leo Kunnase triloogia „Gort Ashryn“ kolmandat osa „Rahu“. Esitlusel rääkis Leo, et kuusteist aastat tagasi tuli talle mõte see romaan kirjutada ja läks kolm aastat, kui triloogia saigi valmis. Auditoorium ohkas pettunult, kui kuulis, et autor ei kavatse enam seda teemat jätkata. Ei ole lihtne luua usutavat fantaasiamaailma. Aga ma arvan, et kui tema raamat võidab kolmandat korda fantaasiaraamatutele antava auhinna, siis Leo ehk jätkab ulmeraamatute kirjutamist.
Juba Tallinnas oli näha ja kuulda, et lähenema hakkab lumetorm, nii et ma pidin kiirustama Võru bussi peale. Pealegi oli ees ootamas tähtis sündmus – Lõunalehe 8. sünnipäev.
Bussisõit oli kohati päris hirmu tekitav, aga meie bussijuht oli professionaal ja tuli raskete teeoludega hästi toime. Võrus ootas mind ees minu truu Lada, mis oli mattunud lume- ja jääkihi alla. Kui ma ta sealt olin välja kaevanud ja masina käivitasin, läks ta minu suureks rõõmuks kohe tööle. Kunagi hädaldas üks mu sõber, et Lada on üks vene värk. Vastasin talle, et ka katkine kell näitab kaks korda ööpäevas õiget aega.
Jõudsin Võrru kaks tundi enne ürituse algust. Veetsin selle aja Ränduri pubis Jüri tänaval ja kasutasin aega lehtede lugemiseks. Minu naine Heli pani mulle kaasa musta ülikonna, et ma ei peaks teksades minema kultuurikeskusesse Kannel, kus Lõunalehe pidu peeti. Olin talle selle eest väga tänulik, sest algul oli tal plaan panna mulle kaasa smoking. Oma smokingis oleksin ma tõesti välja näinud nagu valge vares.
Lõunalehe aastapäevapeo logoks oli 8=∞, mis meeldis mulle väga. Pidu kulges toredasti, mis kinnitab, et leht on ka rasketes majandustingimustes hakkama saanud.
Kohtasin seal oma vanu tuttavaid nagu Ene Kerget, kes kirjutas meie Kurenurme päikesepargi projekti KIK-ilt raha taotluseks, ja Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektorit Mait Klaassenit, kes on samuti mulk nagu minagi. Temaga rääkisime alternatiivenergiast. Akadeemia tegeleb selliste projektidega tõsiselt.
Kuna torm kogus kiiresti jõudu, siis tuli mul peolt lahkuda, et tervena koju jõuda. Lumemöllus sõites oli mul tõesti hea meel, et olin autos üksinda ja et mul polnud kaasas naist ega lapsi, kelle pärast muret tunda. Kodus ma enam tormivangi jäämist ei kartnud, sest meil on talus olemas kahe aasta talvepuud, küünlaid, raadio, ka mu mobiiltelefon oli laetud ja süüa jätkus mitmeks päevaks.
Kodus panin Riksile söögi kaussi ja vahetasin vee. Kassi ennast ei näinud ma kusagil, väljas aga tormas. Hakkasin juba muretsema, kuid siis märkasin teda aknalaual istumas ja teraselt linde jälgimas. Minu meelest peaks ta olema juba nii tark, et saab aru – need linnud on teises reaalsuses ja väljapool tema haardeulatust. Ometi oli ta valvel, nagu tahaks kohe mõne kinni krabada.
Ma ei saanud muidu kui tõmmata enda ja meie Riksi vahele paralleeli – me mõlemad vaatasime passiivselt pealt seda, mis toimus väljas aknaklaasi taga. Kass ei saanud oma püüdlustele vaatamata lindu kätte. Samamoodi teeme meiegi end vahel lolliks, kui me midagi kangesti soovime. Ja siis on parem, kui keegi seda pealt ei näe.
Viido Polikarpus
viido@energysmart.ee
