Äsja teatati uudistes, et Eestis käiakse rohkem kontsertidel ja teatris kui üheski teises euroliidu riigis ja et eestlased vaatavad kõige vähem televiisorit. Kui nad seda juba aga teevad, siis valivad nad pigem dokumentaalsaateid kui seebioopereid või komöödiaid. Me ei ole mitte ainult laulurahvas, vaid ka mõtlev rahvas.
Praegu käib Eestis terav arutelu Vabadussõja võidusamba üle, mis püstitatakse Vabaduse väljaku äärde Harjumäele. Samba tipus on Eesti riiklikku sõjalist teenetemärki kujutav Vabadusrist. Nagu ütlevad eesti rahvuslased – on juba aeg! Ausamba autoriteks on noored inimesed, sammas ise tuleb klaasist – monumentaalne, kuid lihtne. Ootan põnevusega, kui see ükskord valmis on, et näha, kuidas päikesekiired sambalt tagasi peegelduvad. Vabadussõja võitu tähistava ausamba püstitamist arutati ka Eesti Televisiooni saates „Vabariigi kodanikud“, saate autor ja juht oli Aarne Rannamäe. Ta oli kutsunud vestlusringi kunstnik Jüri Arraku, Ivi Eenmaa ja veel paar külalist.
Ivi Eenmaa on praegu Riigikogu liige. Kui ma avasin oma Eesti Maja Tallinnas Lauteri tänaval, oli ta Tallinna linnapea, aga enne Riigikokku minemist Võru linnapea. Et meie maatalu on Võru lähedal, siis leppisin ma kord temaga kokku ühe kohtumise lõunasöögil. Sõitsin Võrru oma vana Ladaga, mis mul maal on. Lubasin sõita linnapeale järele ja võtta ta auto peale tema kontorist. Kui ma lõpuks sihtpunkti jõudsin, oli mu Lada üleni tolmune, on ju külavaheteed kõik asfalteerimata. Ma mäletan seda hetke, kui nägin linnapead tulemas tänavale, peas uhke kübar – need on lausa tema firmamärk –, seljas kaunis tume kostüüm ja lähenemas minu autole… Mul hakkas piinlik oma auto pärast ja ma hakkasin Ivi Eenmaale hoogsalt seletama, et mu auto on pargitud väga kaugele ja et restoranini polegi siit pikk maa ja et me võime sinna ka jalutada, et jalutamine ongi kasulikum… Kui ma praegu mõtlen tagasi sellele kuumale suvepäevale, ei kujutagi ma ette, kuidas oleks proua linnapea reageerinud, nähes minu Ladat! Aga et tegemist on tõelise daamiga, siis ilmselt poleks ta selle peale silmagi pilgutanud.
Siinkohal meenus mulle üks lugu, mis juhtus sel ajal, kui ma elasin Germantownis New Yorgis Kalameeste Seltsi ruumides. Kunagi oli see suvemaja kuulunud Eleanor Roosevelti esivanematele, Eleanor isegi elas seal. Parajasti tähistati Eleanor Roosevelti kas 100. sünni- või surma-aastapäeva. 5–6 musta limusiini sõitis maja ette ja sealt astus välja hulk Roosevelte, kes soovisid näha oma vanavanemate mõisa Hudsoni jõe ääres. Meie majas polnud parajasti torud korras ja vett saime aias asuvast kaevust. Aia teises otsas oli välikäimla. Imestasin, et noored, kes surusid tervituseks kätt, vaatasid sulle otse silma ja tundsid tõsist huvi kõige vastu, mis mul mõisa kohta ütelda oli. Kui üks Rooseveltide daamidest küsis, kus on meie vannituba, viitasin ma välikäimlale. Kartsin, et proua teeb selle peale viltuse näo ja ehmub, aga mitte midagi sellist ei juhtunud. Ta tänas mind ja käis ära seal, kuhu ka kuningas peab minema jalgsi. Ka väljudes ei teinud ta teist nägugi. Sest ta oli daam.
Võrus aga on minu Lada pärast seda, kui Võru Teatajas ilmus minu artikkel kohalike politseinike käitumisest bensiinijaamas, korrameestele väga tuntuks saanud, nii et ma pean sõites olema väga korralik ja hoidma madalat profiili. Näiteks peeti mind täiesti õigustatult kinni ja teatati, et mul on sõiduki ülevaatus nädala võrra aegunud. Ja muidugi oli neil täielik õigus mind veel neli korda kinni pidada, trahvida ja ülevaatusele saata, enne kui ma selle läbisin.
Nojah, Eesti politsei on mulle alati meeldinud.
Viido veerg: Mõtteid uue aasta hakul
Arvamus
TRENDING
