Minu kasutütar Inge käis oma sõpradega kinos. Ta on 16-aastane ja unistab saada politseinikuks. Filmi vaatamise ajal hakkas keskealine naine, kes noorte taga istus, nende kohta kõva häälega märkusi tegema. Tüdrukud ei saanud algul aru, milles on probleem, aga siis taipasid, et selleks oli popcorn.

Enamikule kodu-eestlastele ei meeldi ameeriklaste komme kinos popcorni süüa. Tallinnas on suur kinomaja nimega CocaCola Plaza, kus on kuus saali, milles võib samal ajal filme näidata. Samuti ajab eestlastel hinge täis, kui põrand on popcornipuru täis, nii et pärast etendust peavad koristajad kogu kinosaali põranda tolmuimejaga üle käima. Kodueestlased ei mõista ka seda ameeriklaste tava, kuidas kingituse saaja rebib pakki lahti tehes ümbrispaberi tükkideks. Nemad võtavad kaunistuseks seotud paela ja ümbrispaberi ära ettevaatlikult ja vajaduse korral kääre kasutades (käärid on neil alati käeulatuses, kui midagi on vaja avada). Võib-olla ka sellepärast, et hiljem võiks paberit või paela teist kordagi kasutada. Ja muidugi ei taluta ameeriklaste kommet nätsu nätsutada. Ma näen iga päev, kuidas minu abiline Eesti Majas alati vihastab, kui ma mõne äsja saabunud ümbriku lahti rebin. Temagi kasutab selleks kääre, sest nii jäävad terveks saatja aadress ja alles ilusad margid.

Aga mis mulle Eestis tõesti meeldib – loodan, et see niipea ei muutu –, on see, et kui keegi tänaval komistab ja näiteks oma jala välja väänab, ei joosta kohe advokaati otsima. Kodueestlane arvab, et igaüks vastutab ise selle eest, kuhu ta astub. Et kui sa ei oska enda jalgade ette vaadata, siis oled sa arvatavasti purjus ja kelle süü see siis ikka on, kui mitte su enda oma.

Ma mäletan, kuidas 1950-ndatel aastatel Lakewoodi Eesti Majas üks härrasmees oli väga purjus ja kukkus trepist alla. Ta andis Eesti Maja kohtusse ja võitis, kuid sellega muutus eesti kogukonnas põlualuseks.

Mulle meeldib see, et enam ei vaata suur vend meie seljataga, vaid me oleme ise vastutavad oma tegude eest. See ongi vabaduse hind.

Olen mõelnud selle peale, mis mind kodueestlaste puhul ärritab. Mind ärritab nende vastumeelsus komplimentide suhtes ja nende kinnine iseloom, kuigi ma mõistan, et selle põhjuseks on 50 aastat totalitarismi. 12 aastat tagasi, kui ma töötasin Kaitseväe Peastaabis nõunikuna, ajas mind lausa hulluks see, et iga kord, kui ma tahtsin midagi teha, selgitas mõni asjamees mulle pikalt ja innustunult, kuidas mingi uue mõtte elluviimine ei ole võimalik. Tol ajal aga oli eriti vaja positiivselt mõtlevaid inimesi.

Täna on Eesti noored väga läänelikud, otsivad tõsiseid väljakutseid ega karda neid.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: