Väino ja Sirje Puura on eesti ooperi- ja operetimaailmas väga tuntud inimesed. Väino esines ka populaarses eesti filmis „Siin me oleme“. Mina nägin teda esimest korda laval, kui ta mängis Marcellot Puccini ooperis „Boheem“. Kui ma olin Eesti Kaitseväe Peastaabis avalikkussuhete osakonnas tööl, siis andis Väino koos oma abikaasa Sirjega ja vahel ka koos Tõnu Kilgase ja Katrin Karismaga kontserte Eesti Kaitseväe orkestri saatel. Lisaksin veel, et Väino on mu naise Heli vend.

Väino ja Sirje Puura käisid hiljuti minu juures Kurenurmel. Nad tahtsid näha oma vanaisa talukohta. Praegu laiub seal lage põld. Nüüd arvab lugeja, et juttu on minu naisevennast ja tema abikaasast, aga asi pole nii. Need Väino ja Sirje Puura elavad Tartus, mitte Tallinnas, ja see Väino Puura on tuntud geoloog, kes valis Eesti Energia jaoks Jordaanias välja täpse koha, kus põlevkivi kaevandada. Juhtumisi on ka tema abikaasa nimi Sirje.

See Väino Puura rääkis mulle, kuidas aastakümneid on neid segi aetud Estonia lauluduoga, eriti kui tegemist on telefonikõnega. Kui ta noor mees oli, siis helistasid talle sageli noored tüdrukud, kes arvasid, et ta on hea laulja, ja tahtsid temaga kokku saada. Väino ainult naeris minu küsimuse peale, kas juhtus vahel, et ta mõne sellise tüdruku ettepaneku ka vastu võttis.

Tartu Väino ja Sirje on ühed kenamad ja nutikamad inimesed, keda ma tunnen. Pole ühtegi asja, millele neil ei oleks vastust. Juhtumisi mainisin ma neile ühte loodusmaali, mis on ühe vene maalikunstniku töö ja mis kingiti minu vanaisale, Viljandi linnavolikogu liikmele, tema 50. sünnipäevaks. Väino vaatas kunstniku signeeringut maalil ja ütles, et tegemist on arvatavasti sakslasega, kelle nimi oli Mueller, mitte venelasega. Pilt ise kujutas Siberi maastikku. Lugesin hiljem kunstnik Muelleri kohta, et Muelleri tööd olid tsaarile nii meeldinud, et ta kinkis talle kinnistu Saaremaal.

Seejärel uuris Sirje mu vanavanemate dokumente, enamus neist on muidugi vene keeles. Neist selgus, et mu vanaema oli ka ooperilaulja (nagu mu ema ja abikaasa Heligi) ja õppis prestiižses tütarlaste erakoolis Tartu lähedal.

Mõni nädal tagasi kutsusid Väino ja Sirje meid Heliga oma maakoju. Väino näitas seismilist mõõturit ehk seismograafi, mis ta oma maale oli püstitanud. Neid on Eestis umbes 5-6 tükki. Küsisin Väinolt, kas Eestis on sellisel asjal üldse mõtet, me elame ju seismiliselt kindlal pinnal. Sain vastuseks, et globaalselt on tähtis monitoorida kõik seismilised võnkumised. Kui kuskil maailmanurgas maa väriseb, siis on kõik Eestis olevad seismograafid ka olulised andmete edastajad, aidates mõista toimuvat. Või näiteks juhul, kui Venemaa testib tuumarelvi või juhtub neil mingi õnnetus tuumaseadmetega. Siis saavad sellest kõik teada ja see on väga tähtis.

Eesti Energial on kindel piirang, kui palju põlevkivi võib ta aastas kaevandada. Seismograafiga saab täpselt jälgida, kas nad neid nõudeid täidavad. Selleks mõõdetakse ära plahvatuste sagedus ja tugevus kaevandustes.

Tahan öelda, et on tore õppida tundma uusi inimesi, saada nendega sõbraks ja laiendada ka oma silmaringi.

Arvamus

TRENDING