Kohtasin Aili ja Ülo Jõe poega Tõnu Jõge paar aastat tagasi seoses Kurenurme päikesepargi rajamisega. Ene Kerge andis mulle Tõnu, kui võimaliku päikesepargi inseneri, telefoninumbri. Helistasin talle otsemaid ja andsin ülevaate meie plaanidest. Tõnu vastas, et ta on kõigest huvitatud, aga parajasti suusatab Šveitsi Alpides ja seetõttu pole võimalik asja sügavamalt käsitleda. Kui puhkus läbi, lubas ta ise kontakti võtta.
Tõnu on viie lapse isa. Tema armas naine on endine miss, nende kodu asub kaunis Rõuges. Tõnule meeldib suusatada, aga ka surfata. Ta on endine Võru linnapea, praegu aga oma insenerifirma tonu@voruvald.ee). Kui Michael Wegecsanyi, Energy Smart OÜ asutaja, Ronald Nermann ja mina töötasime Tõnuga eelmisel aastal Estbuildil, siis olime seda meelt, et Tõnust võib olla meie firmale suur abi ja otsustasime ta võtta oma firmasse võrdsete õigustega partneriks. Tõnu entusiasm, töökus ja pühendumine töösse on kinnitanud seda, et me ei ole eksinud.
Kui ma Tõnu esimest korda kohtasin, kinkisin talle oma ema raamatu „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“ (Varrak, 2009). Tõnu kinkis vastu oma vanemate mälestusteraamatu. Selle läbi lugenud, olin hämmastunud ja õnnelik, et mina saan elada täna vabas Eestis. Me ei tohi kunagi unustada, millist valu pidid meie vanemad üle elama. Me ei tohi ka unustada, milline on olnud meie, eestlaste, saatus.
Nii Aili Jõgi kui minu ema õppisid enne sõda Tallinnas. Minu ema lahkus Eestist 1944. a sügisel koos sülelapse, minu vanema vennaga. Kaks aastat hiljem sündisin Saksamaal põgenikelaagris mina. Meie pere asus lõpuks elama Ameerikasse. Aili aga jäi okupeeritud Eestisse ja elas läbi kõik, mis sellega kaasnes.
Sel nädalal tähistab Aili Jõgi oma 80. sünnipäeva. Seetõttu otsustasin lugejaga jagada väikest osa Aili, selle vapra eesti naise, mälestusteraamatust.
„Avastasime Koplis sõjavangide laagri, kus valitses suur toidupuudus. Ega meil endilgi olnud toitu lahedalt käes, kuid kokku korjasime nii mõnegi paki ja meie Ageedaga viisime ära. Teiseks tegevuseks oli lendlehtede trükkimine ja seintele kleepimine, sai ka postkastidesse torgatud. See oli vist jaanuaris, kui sattusime Ageedaga Suur-Patarei tänavale ja läksime siis tänava lõpuni, et näha, milline Patarei vangla väljastpoolt välja näeb. Juba siis arvasime, et küll me kunagi seestpoolt selle ka ära näeme, aga ei aimanud, et see aeg tuleb juba õige pea. Vabariigi aastapäevaks tegime pärja ja Reaalkooli poisid aitasid ära peita. 23. veebruari õhtul hilja tulime Ageedaga, panime sinimustvalge lindi pärjale peale ja viisime Reaalkooli monumendi alusele. „Poisi“ kuju oli juba ära viidud. See oli 1946. aastal.
Aprillikuul tuli keegi, (kes, ei mäleta enam) teatega, et üks noor poiss, metsavend, on Tõnismäe haiglas. Punkrisse olevat visatud granaat, teised said surma ja temal on mõlemad jalad katki. Arvatavasti taheti teda ravida niivõrd, et oleks võimalik üle kuulata ja teada saada, kes neile süüa tõi jne. Me hakkasime kohe otsima, kuhu teda viia, sest valvesõdur oli kogu aeg kõrval ja see näitas, et tal erilist lootust ellu jääda ei olnud. Koha leidsime ja siis oli vaja arsti, kes oleks suuteline teda ravima. Arsti otsimine jäi Lia ülesandeks. Meil oli vaja ka lõhkeainet, sest see puust monstrum punase viisnurgaga peal, mis oli Tõnismäel, tuli õhku lasta. Ei olnud võimalik sellest rahulikult iga päev mööda käia. Kõik meie ausambad olid kadunud, ikka öösel ja pimedas. Kalamaja surnuaia tegid venelased maatasa ja järgmisena Kopli surnuaia. Kopli surnuaeda oli kunagi palju saksa aadlikke maetud ja seal oli väga ilusaid vanaaegseid hauasambaid ja kabeleid. See oli nagu vabaõhumuuseum, millel vanust üle 300 aasta. Nüüd said venelased tantsida sakslaste kontide peal, sest kohe tehti keset endist surnuaeda tantsuplats ja vene sõdurid käisid seal tantsimas. Siis ei olnud kedagi, kes oleks rääkinud hauarahust ja matusepaikade puutumatusest, nagu tänapäeval see moes on venelaste haudade puhul. Ma ei kuulnud, et keegi eestlastest oleks seal tantsimas käinud.
Nüüd oli vaja nende postament ka õhku lasta, et natukenegi tagasi teha… Juhan (Lia tädipoeg, 13-aastane) tõi meile lõhkeainet, sütiku süütenööriga ja näitas, kuidas see asi käib. Tahtsime, et see oleks 9. maiks sealt kadunud ja läksime Ageedaga 8. mai õhtul sinna ja lasime selle kaadervärgi õhku…
/---/ Lia ei saanud kuidagi oma ülesandega hakkama, arsti meil ikka ei olnud ja tekkis oht, et poiss viiakse enne Pagarisse, kui me midagi teha saame. Juhtus aga vastupidi, 16. mail koduteel Kopli tänaval tulid mulle vastu kaks meest ja keerasid mu ringi suunaga Pagari tänavale. Ega ma eriti ehmatanudki, aga arvasin, et natuke liiga vara tuli see hetk kätte, meil jäid mõningad tegemised pooleli. Kui jõudsime kohale, nägin, et pool meie klassi oli juba seal. Mõtlesin, et nüüd on onud küll üle pingutanud. Nägin ka üht täiesti võõrast tüdrukut ja selgus, et ta nimi oli Naima ja temale oli Lia rääkinud arsti vajaduse lugu. Naima oli rääkinud ühele tuttavale miilitsale ja see teatas, kuhu vaja. Oligi kogu me sissekukkumise lugu.“
Aga kõigest sellest soovitan ma juba lähemalt lugeda Aili ja Ülo Jõe mälestusteraamatust.
Kui ma hambaarsti juures olin õnnelik, et mu kena tohter Veskimäe oli mul kolm hammast nii kõrvaldanud, et ma ei tundnud üldse valu, siis ütles ta: „Valu? Sa tahad valu? Katsu siis sünnitada!“
Ei usu mina, et naised on nõrgem pool inimkonnas!