Olen jälle tagasi maal Kurenurmes. Valmistun kevadiseks autorinäituseks Kadriorus asuvas galeriis. Praegu töötan kindral-leitnant Johannes Kerdi portreega.
Muidugi jõuavad ka Kurenurmesse uudised majanduse langusest kogu maailmas. See paneb mind murelikult mõtlema, kuidas mõjutavad sellised uudised minu restoraniäri Tallinnas. Kevad toob siia turiste, loodan, et kuna enamik neist on seeniorid, siis ei mõju majanduse surutis neile nii tugevasti. Samas on dollari tugevus olnud alati langust leevendav faktor.
Eesti turism on teinud läbi mitu arengutsüklit. Kui Eesti jälle vabaks sai, siis tuli siia massiliselt soomlasi, kelle jaoks oli Eesti odav maa, kus sai kõvasti oma rahakotti kergendada. Siin sai süüa filet mignon´i ja juua parimat konjakit märksa madalama hinna eest kui Soomes.
Seitse aastat tagasi panime Eesti Maja menüüsse toidu nimega „Teine eestlane“, sest eestlaste nalja kohaselt on nende lemmikroog teine eestlane. Kinnitasime sellele hingehinna ja näitasime ka ära, et tegu on naljaga. Nüüd tuli välja mõelda, mis lihast me selle roa teeme. Mõtlesin algul, et ehk sealihast, aga siis oleks mõeldud, et eestlased on sead. Lammas oleks võinud tähendada, et me peame eestlasi passiivseteks. Kana, arvestades poliitilist olukorda ja suhteid Venemaaga, jäi üldse küsimuse alt välja. Nii jäi küll järele loomaliha, aga lõpuks otsustasime, et olgu liha milline tahes, peaasi on, et see oleks parima kvaliteediga. Lisasime veel juurde, et „Teise eestlase“ söömine on üks lõbus toiming, mille juurde kuulub ka magustoit (hinna sees, loomulikult) ning pits viina (kainelt ju seda süüa ei saa). „Teisest eestlasest“ ongi saanud restorani üks paremini minevaid roogasid. Ja portsjon ise on vägev – üksinda ei suudagi keegi seda ära süüa… Soome turistid tellisid „Teist eestlast“ meelsasti vaatamata hinnale.
Praegu on aga saabunud päevad, mil Tallinnas ei näe enam suuri Soome turistigruppe, kes ummistaksid sadamaterminali oma tohutute kandekottidega, mis on täis suitsuvorsti ja Saku õlut. Sest Eesti ei ole enam odav maa meie põhjanaabrite jaoks. Tallinn on nüüd tavaline Euroopa linn oma kõrgete euroopalike hindadega ja ebaloomulikult paigast ära kinnisvarahindadega. Täna on palju kallim elada Tallinnas kui Londonis.
Ma arvan, et Eesti ei kannata siiski väga raskesti käesoleva majanduslanguse tõttu, kas või juba sellepärast, et ärimaailm on ajaloo vältel õppinud, kuidas igale langusele järgneb alati tõus. Hiljuti teatas Bank of America, et kinnisvarahindade langus ei ole katastroof, see on ostu võimalus. On neid, kes on end lõhki laenanud, kes on oma vara maha mänginud jne. Aga see tähendabki, et nende asemele võib astuda keegi teine, kellel polnud enne võimalust. Tegemist on majanduse üldise puhastumisega ja need, kes on selleks valmistunud, pääsevad puhta nahaga. Investeerimishaid aga söövad oma töö vilju – kui tahad kiiresti rikastuda, pead sa arvestama asjaolu, et varandus võib su käest sama kiiresti kaduda, kui ta tekkis. Kui sina suudad oma pea selge hoida sel ajal, kui kõik on selle kaotanud, siis oled sa vähemasti pea jagu teistest pikem.
Kurenurmes tunnen ma end kaitstuna. Lõikan oma kassidele ja koertele lihatükikesi ning jälgin, kuidas harakad on elust õppinud. Olen ennegi öelnud, et harakas peaks olema eesti rahvuslind. Nemad on nagu oportunistid, nad ootavad, kuni koerad on ametis kuskil mujal, siis tulevad ise kartmatult kohale (ehk turule) ja võtavad, mis neile meeldib. Ei lähe kaua aega mööda, kui võimu omavad koerad suhtuvad harakatesse kui võrdsetesse toidu jagamisel, sest nad on mõistnud, et harakatega kaklemine on mõttetu ja et nende visadus väärib austust.
Olukorras, kus maailm pingestub, peame meie mitte alla andma ega taganema sellest, mis meie meelest on elus väärtuslik.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Olukorrast majanduses
Arvamus
TRENDING
