Energy Smart peab jaanipäeva Kurenurmel Klõbi talus. Foto: Viido Polikarpus
On tore tunne alustada lõpuks ometi päikesepargi ehitamist. Michael Wegescany, Energy Smarti asutaja ja omanik, on juba täpselt välja arvestanud, et me peame alustama kohe, kui Taavi Serv on koristanud vilja Klõbi talu põllult, see peaks juhtuma augusti teisel nädalal. Just sellele põllule park püsti pannaksegi. Energy Smarti meeskonda kuuluvad Michael ja Suzanne Wegescany, Ronald Nermann, Tõnu Jõgis ja allakirjutanu. Me loodame, et selle projekti edu lubab meil luua uue tööstusharu Lõuna-Eestis. Lisaks puhta energia tootmisele tegeleme me ka sooja vee süsteemidega, pakkudes ka uusi võimalusi ehitajatele ning päikesepaneelide püstitajatele.
Järgmisel aastal samaks ajaks peaks olema pilootprojektina valmis vähemasti 200 kW elektrijaam, mis on ühendatud Euroopa energiavõrgustikku. Loodetavasti on juhul, kui me tõestame oma kontseptsiooni õigsust, tegemist tõeliselt suure asjaga!
Enamik globaalseid konflikte on tekkinud sellepärast, et nad on seotud tähtsate maavaradega. Nafta on siin parimaks näiteks. Loodame, et tuleb päev, mil kõik konfliktid lahendatakse ausa võistluse teel.
Ma olin üllatunud Prantsusmaa valitsuse ja hispaanlaste reaktsioonist, kui nad kaotasid jalgpalli maailmameistrivõistlustel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kas mäletate veel, et Saddam Hussein oli Iraagi suurim kelm? Üks tema poegadest peksis läbi mõned Iraagi olümpiakoondise liikmed, sest nad ei võitnud medalit. Siis tundus see kohutava asjana, aga kas see oligi nii väga erinev sellest, mida teevad praegu Prantsuse president ja Prantsuse meedia oma jalgpallimeeskonnaga? Mis on saanud spordi üllast eesmärgist? Selleks peaks olema sportlase soov esineda oma parimate võimete kohaselt ja lõpuks võitku see, kes on kõige tublim. Ilmselt on põhjus selles, et spordis on liikvel suured rahad ja seetõttu on sport muutunud rahvusliku investeerimise allikaks. Ning vaatamata sellele, kas võidetakse või kaotatakse, pistavad fännid autosid põlema ja rüüstavad tänavail. Mis mõte küll sellel on, ei saa ma aru. Mina oleksin tahtnud näha Prantsuse presidenti õnnitlemas võitnud meeskonda ja tänamas oma mängumehi kaotusele vaatamata.
Ma olen märganud, et riigid muutuvad väga konservatiivseiks, kui nad on teel langusele kas majanduslikus või ka kultuurilises mõttes või kui nad tunnetavad, et nende mõju hakkab maailmas vähenema. Kuna nad tunnevad end ohustatuna, siis nad nõuavad austust enda vastu selle eest, mis on olnud minevikus, kui nad olid liidrite seas. Balkani riikide suurim probleem on see, et igaüks neist oli mingil ajaloolisel hetkel juhtiv. 1970-ndatel aastatel OPEC-i naftakriisi ajal tundis USA end abituna. Kohe tõusis kogu riigis esmakordselt levimuusika etteotsa kantrimuusika ja rahvamuusika eri vormid. Kui aga riik on tõusuteel, siis ei peeta tema minevikku oluliseks. Siin võiks tuua näiteks Hiina, mis kahjuks häbiväärselt lammutab praegu mitmeid ajaloolisi hooneid, asendades need moodsate ehitistega. Araablased ehitasid enne maailma majanduslikku allakäiku suurimaid ja uhkemaid maju, sest nad arvasid, et tulevik on nende käes!
Sajandeid on energiaallikad määranud rahvaste staatuse. Kord on kulda väärt varaks peetud metsa, siis kivisütt ja naftat, mineraale ja uraani. Mul on tunne, et varsti saab ka puhas vesi tohutult tähtsaks. Kuid ehk tuleb ka see päev, mil kõikide energiavajaduse kompenseerib päikeseenergia ja siis ei jäeta Eestit pimedusse.
Viido Polikarpus
viido@energysmart.ee