Mõni aeg tagasi juhtusin ma ühest Eesti TV-kanalist nägema midagi niisugust, mis ei lubanud mul uskuda oma silmi. Kõigepealt tutvustas reporter terminit „squatter“, hääldades seda sõna „skvatter“, ja siis olid ekraanil kaks noort meest, kes elasid Tallinnas Lillekülas. Lilleküla nimi tuletas mulle kohe meelde lillelapsi San Franciscos 1969. aastal. Need kaks noormeest olid asunud elama linnale kuulunud mahajäetud hoonesse. Kuus aastat polnud keegi selles majas midagi teinud ja hoone oli lastud nii laguneda, et see oleks õige pea lihtsalt kokku kukkunud. Noormehed olid teinud oma suure entusiasmi ning käepäraste vahenditega kogu ümbruskonnale ohtliku hoone vahvaks ja elamiskõlblikuks. Seal oli nüüd nende kodu. Näiteks olid poisid pannud plastpudelid katuseräästa alla vihmaveerennideks, mis otsaga olid viidud korterisse. Nii kaitsesid nad seinu, aga ka kogusid endale pesuvett – pole vist vaja lisadagi, et vesi tuli neile tasuta kätte. Katusele olid nad seadnud kaks väikest päikesepaneeli, kust sai piisavalt energiat, et katta igapäevased vajadused, ka talveküte oli nüüd olemas. Internetiühenduse peale oli samuti mõeldud, see tuli Kristiine Keskuse wifi-alast – ja jällegi tasuta. Kokkuvõttes näitasid need kaks noormeest, kuidas saab ära elada ka vähese rahanatukesega, kuid nutikaid ideid kasutades. Nad olid ellujääjad, kes nägid võimalusi seal, kus keegi teine neid ei näinud. Poisid olid väga uhked ja rõõmsad, kui nad reporterile oma elamist näitasid.

Mõni aeg hiljem nägin TV-s teistsugust saadet. Tegemist oli peene õhtusöögiga, mis oli korraldatud Estonia teatris. Kohal oli kogu Eesti koorekiht, kaasa arvatud president Toomas Hendrik Ilves koos abikaasaga, et tunnustada eestlasi, kes on esinenud suurepäraste ideedega, millest võiks sündida meie Nokia.

Minu jaoks oli siin tegemist klassikalise juhtumiga, kus parem käsi ei tea, mida vasak teeb. Ma ei suutnudki seda saadet lõpuni vaadata, sest mulle meenutas see heategevusõhtut, milles vaestel pole lubatud osaleda. Ka meenusid mulle veidrikutest koolikaaslased, kes said hiljem multimiljonärideks sellega, et ehitasid oma garaažides kompuutreid ja mõtlesid välja uusi programme.

Täna pole me targemad, kui olime minu noorusaastail. Kui Eestis räägitakse alternatiivenergiast, siis mõeldakse selle all kohe tohutuid tuuleparke, milliseid meie rannikuäär on täis. Päikeseenergia aga polevat meie põhjariigis tulutoov, sest päikest näeme me väga harva, niisugusel asjal oleks mõtet Dubais. Nali naljaks, aga Dubais ei näe te kuskil ühtegi päikesepatareid.

Igatahes on meie geeniused otsustanud meid veenda selles, et Pakri saarele tuleb ehitada aatomielektrijaam, mis muudaks Eesti sõltumatuks Vene energiaressurssidest. Mida nad aga ei ütle, on see, et nii me kindlustame oma sõltuvuse samadest huvidest, mis nagu juhuslikult toetavad meie poliitikuid ja nende erakondi.

Mina oleksin neid kahte squatter´it ehk nn kükitajat, kes ühe lagunenud hoone oma suurepäraste ideedega korda tegid ja kogu ümbruskonda sellega väärtustasid, tahtnud näha Estonia teatris, kui autasustati lootustandvate ideede kandjaid. Poistele oleks võinud jätta tänutäheks maja, mille elu nad päästsid, et see oleks loova mõtlemise ja tegutsemise näiteks. Loo kurb lõpp on aga selles, et linn lammutas hoone maani maha.

Poistega tehti intervjuu ka pärast seda, kui nad olid oma kätega loodud kodust ilma jäänud. Noormehed ei olnud sugugi murtud olemisega, vaid vastasid rõõmsalt, et nüüd nad otsivad endale uue koha, ilmselt parema kui senine, ja ehitavad sellest oma uue kodu.

Mina aga loodan, et me suudame tunda ära oma geeniused, enne kui me nad hävitame.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
viido@eestimaja.ee

Arvamus

TRENDING