Naissaarel oli Vene okupatsiooni ajal sõjaväebaas. Seetõttu oli tegemist suletud piirkonnaga. Täna võib igaüks saart külastada ja näha, mida Vene sõjavägi sinna maha jättis. Eriti palju on seal vanu meremiine, mis on nagu etteheited möödunud karmidele aegadele ja hoiatuseks tulevikule – kunagi ei tea, millal võivad tulla veelgi karmimad päevad. Naissaare meremiine on skulptor Mati Karmin kasutanud oma teoste loomisel.
Puutumatu loodus, kaunis rand, militaarne ajalugu ja eelkõige meremiinid – sellised, mis võivad lõhkeda – meenuvad igaühele, kui räägitakse Naissaarest, mis on 11 km pikk ja 4 km lai. Naissaare nimi tuleneb 11. sajandil tekkinud legendist, mille järgi asustasid kunagi saart kaunid neitsid koos salkkonna hirmsate, vastikute meestega. Võiks siis öelda, et Naissaar on sobiv nimi ühele saarele, mis sooviks end pühendada prostitutsioonile. Reklaami võiks sellele teha nii: „Kõvemat pauku Naissaarel!”
Saare sõjaline ajalugu ulatub 1730. aastani, mil sealsed elanikud evakueeriti esimest korda, et teha ruumi merekindlusele, mis kaitseks Venemaa huve Läänemerel. Tsaari-Venemaa huvitus Naissaarest teist korda I maailmasõja eel. 1912. a ehitasid venelased sinna sadama ja panid maha kitsarööpmelise raudtee. Veel tänagi võib seda saarel risti-rästi looklemas näha. Kui Vene armee 1918. a taganes, lasti saarele ehitatud punkrid õhku, nagu lasti õhku ka kirik ja mõned muud ehitised.
Saarlased pöördusid kodudesse tagasi Eesti iseseisvuse ajal. 1934. a oli Naissaarel juba 450 elanikku.
Jälle võttis sõda oma osa – II maailmasõja lõpul oli saar uuesti kinnine piirkond, sõjaväebaas, mille ülesandeks oli meremiinide tootmine, nende samade miinide, mis tänapäevani saart reostavad. Enne kui saar 1998. a turistidele avati, demineeriti umbes 5000 potentsiaalselt surmavat lõhkekeha, kuid üsna kindel võib olla selles, et midagi jäi siiski ka demineerimata.
Praegu elab saarel vaid kuus peret, kaks neist aastaringselt. 1995. aastast on Naissaar looduskaitse all, mis seab ka sealsetele elanikele karmid nõuded.
Võib-olla on mõttel luua prostitutsioonisaar veel teinegi, majanduslikult elujõulisem eesmärk. Igal aastal loksutab meri Naissaarele mõne lõhkemata miini. Sellist kahtlast eset ei tohi peksta, selle nagu hobuse seljas ratsutada või jalgpallina kasutada, vaid tuleb helistada numbril 112 ja kutsuda kohale pommirühm.
Suured meestehulgad, mis ehk kunagi saarel hakkaksid ringi jooksma, kulutavad seal suuremal hulgal raha, turgutades nii meie majandust. Samal ajal neutraliseerivad nad ühel või teisel viisil inimesi ähvardavaid ohtusid… Kui mõni neist Naissaarel n-ö õhku haihtubki, siis ei usu mina, et neile keegi eriti kaasa tunneks, kuna ohver oli välismaalane, kes tuli siia vaid oma ihulikke mõnusid rahuldama. Inimesed küsiksid: „Mis äri see ikkagi oli, mida nad seal ajasid?”
Kui Naissaarel käikski mingil ööl suur pauk ja kõik lendaks õhku, siis mandril arvataks, et ju seal parajasti täie hooga pidutsetakse.
Aga internetist leidsin ma järgmise kuulutuse (originaalis oli see inglise keeles):
Unikaalne pakkumine! Kinnisvara saarel, mis asub Eesti pealinna lähedal – Naissaarel. Hind 140.000 EUR.
