Minu äi on 84 aastat vana. Ta on kogu oma elu raskelt tööd rabanud ja nüüd on tal aeg puhata. Tema on meie kodutalu hing, keegi ei kujuta ettegi Klõbi talu, kui teda seal enam ei ole. Minu äi on elanud üle mitu operatsiooni ja arstid soovitavad tal praegu enamasti rahulikult voodis olla. Talle meeldib vigurijutte rääkida ja ma pean tunnistama tema teravmeelset huumorisoont. Üks asi, mida ma temalt olen õppinud, on teadmine, et vana inimese kõige suurem soov on olla oma viimased elupäevad oma kodus oma tuttavate asjade keskel. Viimased viis aastat oleme tasapisi renoveerinud Klõbi talu, aga jätnud täiesti puutumata äia toa.
Ühel päeval helistati mulle Viljandi haiglast ja anti teada, et minu onu ei saa enam üksi elamisega hakkama. Minu onu Henno Sibul pole kunagi olnud abielus ega pole tal ka lapsi. Ka oma loomult on ta üsnagi üksildane olnud.
Henno Sibul oli Viljandis südamearst. Tema isa ehk siis minu vanaisa oli samuti tuntud arst Viljandis. Henno ema oli ooperilaulja. Henno ei rääkinud endast kunagi palju, kui ma koos oma abikaasa Heliga tema juures Viljandis peatusin. Mul oli alati tunne, et tal oli meie tuleku üle küll hea meel, aga parema meelega ootas ta juba aega, et me lahkuksime ja et ta saaks jälle omaette olla.
Viimase 10 aasta jooksul halvenes onu tervis järsult, aga ta säilitas oma visa hinge ja sõltumatuse. Me viisime ta kaks korda Tallinna silmaoperatsioonile, mille käigus eemaldati kae, aga kahjuks ei olnud neist operatsioonidest abi. Henno on praegu peaaegu täiesti pime, samuti pole ta kuulmine enam korras. Iga kord, kui ma tema juures käisin, oli tal kas raadio või televiisor keeratud viimase võimsuse peale, see ajas mu peaaegu hulluks. Ma ei kujutanud hästi ette, kuidas küll naabrid selle üle elasid, kuni ma neid kohtasin ja avastasin, et nad olid ise samasugused.
Ühel päeval astus minu seal olles Henno juurest läbi vanaproua, kes oli elanud Henno naabruses aastakümneid. Ta lubas mulle, et vaatab Henno järele ja helistab, kui onu midagi vajab, kuid onu ei vajanud kunagi midagi.
Kuid nüüd on olukord selline, et ma pean otsustama, mida teha onuga, sest ma olen tema kõige lähem sugulane siin Eestis. Mitmeid kordi tegin ma onu Hennole ettepaneku minna ka Kurenurmele minu äia juurde, sest seal on meil inimene, kes vaataks mõlema järele, kuid onu keeldus kategooriliselt ja kinnitas, et tema ei lähe oma kodust kuskile. Ei lugenud midagi, et naabridki juba muretsesid tema pärast, kuidas ta süüa saab või kas ta ikka gaasikraani kinni keerab. Ühel päeval ma lihtsalt läksin sinna ja viskasin tema gaasipliidi välja ning keerasin kinni gaasikraani. Läksin poodi ja ostsin selle asemele mikrolaineahju. Ka Henno igivana vene mikrolaineahju, mis oli nii räämas, kui üldse olla saab, viskasin ma välja. See oli nii raske, et ma lausa veeretasin ta trepist alla ja sealt otse prügihunnikusse.
Hennole ei meeldinud see, et ma ta ellu vahele segasin. Ma võtsin nõuks seda enam mitte teha, kuni mulle järjekordselt helistati, seekord Jämejala haiglast. Mulle öeldi, et sellises olukorras inimene viiakse tavaliselt vanadekodusse, aga ta ei ole seal järjekorras. Sõitsime Heliga ise kohale ja ma panin Henno fakti ette: „Sa kas jääd siia või tuled meiega Kurenurmele.” Nüüd arvas Henno, et me võiksime proovida, kuidas läheb Kurenurmes.
Nüüd ongi onu Henno Kurenurmes. Ühel ööl jälgisin onu Hennot kaua, kui ta magas. Ta nägi midagi unes, rääkis ja vehkis kätega. Võrdlesin teda ja oma äia ning sain aru, kui õnnelik võib olla Heli isa, sest tal pole probleeme ei kuulmise ega silmanägemisega, aga see on ju inimestevahelise suhtlemise võti. Minu onu ongi kapseldunud oma unenägude maailma. Mõtlesin, et võib-olla illustreerib see olukorda, kuidas loodus plaanib meid vastu võtma paratamatust. Henno paistab olema unes märksa rohkem elus, kui ta on seda ilmsi. Minu ämm keeldus enne surma pikkamisi toidust, kuni ta lihtsalt vaikselt ja valutult hääbus. Võib-olla on minevikust unistamine ja käesolevast momendist eemaldumine nagu ettevalmistus selleks, mis on tulemas. Unistamine on parem kui kannatamine.
Olen mõlemaga, nii Henno kui oma äiaga palju aega veetnud ja katsunud neid panna huvituma või rõõmu tundma ühest või teisest asjast, aga selle asemel peaksin ma ehk neid rohkem jälgima ja õppima tundma elu ning surma küsimust. Ameerikas õpitakse vähe surma kohta. Siin sain ma teada, milline on setu komme, kui sureb keegi kohalikest elanikest, sest minu ämm oli Setumaalt pärit. Siis tulevad naabrinaised kokku ja pesevad kadunukese keha. Surm on loomulik protsess ja seda ei pea müstifitseerima. Võrumaal on ka kombeks, et pereliikmed kaevavad kadunukesele haua ning teevad kirstu ja kogu küla tuleb kokku, et aidata perel leinata.
Lõpetaksin helgemates toonides, kinnitamaks minu väidet äia huumorisoone kohta. Ühel hommikul ütlesin ma talle, et võtku ka eeskuju minu onu Hennost, kes läheb ise omal jõul tualetti. Äi vastas: „Las Henno võtab minust eeskuju ja kuuleb!”
Viido veerg: Perekondlik vanadekodu
Arvamus
TRENDING
