Eelmisel nädalal kirjutasin ma sellest, kuidas ma olin Tallinnas ühes pangas hädas oma arvele sularaha maksmisega. Tookord pangas osakonnajuhatajat oodates, kes pidi mu murele lahenduse leidma, meenus mulle, kuidas ma ootasin Washington, DC-s rongi 1985. a.
Olin parajasti ringreisil, et teha reklaami oma värskelt ilmunud fantaasiaromaanile „Down Town“. Mind oli enne seda intervjueerinud oma raadioprogrammi jaoks Dom Swain New Yorgis (muide, seda intervjuud võib praegugi kuulata internetis), seejärel olin ma hommikuprogrammi Eye on Washington külaliseks. Mind kutsuti kõnelema ka Howardi Ülikooli raadiosse. Pärast seal esinemist kohtusin ma Heldia Estamiga, kes töötas Raadio Vaba Euroopas. Tema rääkis mulle, et nad korraldavad suure Balti Vabaduspäeva ürituse NSVL-i saatkonna lähedal. Mari-Ann Kelam kirjutab sellest oma mälestusteraamatus „Kogu südamest“ (Tallinn, 2002), mainides isegi mind. Kuna ma juba olin Washingtonis, siis läksin ka kohale ja osalesin demonstratsioonis. Tol ajal ei tohtinud minna NSV Liidu saatkonnale lähemale kui 200 meetrit, mina aga kõndisin ainukesena, plakat käes, otse saatkonna suunas politseiritta sisse. Nägin küll, et teised ei tulnud mulle järele, aga minu uhkus ei lubanud mul tagasi pöörata. Ja juhtuski nii, et mind arreteeris Washingtoni politsei! Märkimisväärne on asjaolu, et mina olin ainuke, kes kinni võeti!
Vabaks sain ma aga tänu oma heale sõbrale Agu Etsile, kes maksis minu eest kautsjoni, ise pidin hiljem tasuma trahvi korrarikkumise eest. Olin täiesti tujust ära. Selle asemel et saada ajakirjanduses värske romaani kohta analüüsivaid artikleid või lugeda, et autor, Balti vabaduse eest võitleja Viido Polikarpus arreteeriti antikommunistlikus demonstratsioonis osalemise eest Vene saatkonna ees, kirjutas Washington Post: „Tänase demonstratsiooni rikkus üks purjus mees, kes tekitas Venemaa saatkonna ees segaduse.“ Mina ei olnud purjus! Selleks ajaks olin ma juba aastaid olnud täiskarsklane! Ja vaevalt et ma oleksin tahtnud niisugust kuulsust oma raamatu ilmumise järel.
Igatahes – seisin raudteejaamas piletikassa juures järjekorras, et osta pilet tagasi New Yorki. Oli näha, et järjekord ei liigu üldse, aga rongi väljumisaeg üha lähenes. Lõpuks saabus rongi lahkumise aeg ja järjekorras seisjad, mina kaasa arvatud, jäidki sellest maha. Juhtus see, et üles olid öelnud kompuutrid, mille kaudu käis piletite müük. Tol ajal oli selline tehnika ime nagu kompuutrid uus asi. Seega: pileteid ei saanud välja printida, sularahakassa sahtel ei avanenud ja ainus asi, mida teha sai, oli lihtsalt seista järjekorras ning vaadata, kuidas rongid lahkuvad.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Pildike 1985. aastast
Arvamus
TRENDING
