Mulle tundub, et ma hakkan vanaks jääma. Tegelikult – ma juba olengi vana. Täna treeningusaalist tööle jalutades märkasin ma hulganisti Playboy reklaame, neid oli isegi prügikastidel, andes teada – Playboy on lõpuks ometi Eestisse jõudnud! Minule on see kära arusaamatu. Igaüks teab, et eesti naised on ilusad, mida saab Hugh Hefner siin midagi uut lisada? Mida üllatavat võib ta mulle öelda, mida ma ei teaks juba puberteediajast peale?

Mis puutub aga meestesse – ma ei tea, et eesti meeste puhul oleks nii suurt kära tehtud. Ütlen seda ainult sellepärast, et minu meelest pole Playboy jõudmine kas Eestisse või kuskile mujale mingi suur ja põnev asi. Arvasin, et nende äri on juba üldse lõppenud, seda juba aastaid tagasi, ja et see ajakiri elab edasi lihtsalt inertsist. Playboy-filosoofia tekkis ju vastukaaluks 1950ndate aastate puritaanlusele. Ajal, mil meeste juuksed olid sõjaväelaslikult lühikeseks pügatud ja naised kandsid tolmuimejaga põrandaid puhastades kaelas pärlikeed ja jalas kõrgeid kontsi. Nii igatahes näitas neid TV.

Igatahes, kui ma ka olen jäänud vanaks, siis loodetavasti olen saanud ka natuke targemaks – ma pole mingilgi määral huvitatud Playboyst!

Eelmisel aastal sõitsin ma kogu aeg Tallinna ja Lõuna-Eesti vahet. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud ja äkki oligi aasta möödas. See oli aasta, mil mul perekonnaasjade kõrvalt polnud aegagi käia jõusaalis. Kui see võimalus ükskord tekkis, siis selgus, et jõusaal oli hoopis oma uksed sulgenud, majagi oli lammutatud, selle asemel avatakse varsti arvatavasti uued kohvikud ja restoranid. Niisiis juhtus see, mis juhtuma pidi – kui sa lõpetad treeningu ja sööd edasi endisel moel, siis on see nagu aamen kirikus, et sa hakkad kaalus juurde võtma. Kõigepealt jäävad riided natuke kitsaks, siis ei mahu enam su lemmikteksad jalga, lõpuks pead hakkama mõtlema üldse uue garderoobi peale. Juhtus sedamoodi, et sõbrad hakkasid mulle ütlema, et nüüd näen ma välja nagu edukas restoraniomanik, et mehel peabki natuke liha luudel olema jne. Uskusin nende juttu selle ajani, kui minu äripartner Aavo Kõiv tuli Floridast Tallinna. Ta polnud siin kuus aastat käinud ja polnud siis midagi imestada, et kõikjal oli toimunud muutusi, ka minus. Ta ei jätnud mind rahule oma jutuga sellest, kui paksuks ma olen läinud võrreldes ajaga, mil ta mind viimati nägi. Hakkasin ennast jälgima ja märkasin, et ilmselt liialdan ma magusate kringlitega ja kartulitega. Minu lemmikroog Eesti Maja restoranis on praekartul juustuga, Ameerikas olid selleks pitsa ja saiakesed. Pitsaga saavad eestlased hakkama ka siin, Tallinnas, eriti hea on see Harju tänaval asuvas American Pizza’s. Aavo sõi pitsat aga kuskil mujal ja jäi haigeks, nii et ma ei soovitaks süüa pitsat mingis valimata kohas. Kaua aega mõtlesin, et bagels’ist võiks saada Eesti Nokia, aga kuna seda pole veel juhtunud, siis olen loobunud sellest mõttest. Kolonel Margus Aruja meelest, kes on pärit Kanadast, sobiks selleks hoopis enam Dunkin Donuts.

No ma ei tea…

Vahel on ka nii, et inimesed näevad sind sellisena, nagu nad sind näha tahavad. 1967. aastal olin ma USA erivägedes ja oma elu parimas vormis. Sel ajal sõitsin Göteborgi. Kui ma olin kohale jõudnud, ruttas Viivi, minu sugulane ja ema parim sõbranna, kohe teistele sugulastele ka minu saabumisest teatama, olid nad mind ju viimati näinud Lübecki põgenikelaagris, kui ma olin viis aastat vana. Kuulsin, kui Viivi ütles telefoni: „Viido on täpselt samasugune nagu alati, suur, paks ja lõbus!”

See juhtus palju aastaid tagasi. Usun, et täna ütleksid nad minu kohta ikka sedasama. Ja ma arvan, et ma pole just palju muutunud.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: