Kaks päeva olen ma põlvili maas otsinud muru seest ühte polti, mis mu muruniitja mutreid kinni hoiab. Siiani ma seda leidnud ei ole ja pean kuidagimoodi hakkama saama, aga muru aina kasvab ja kasvab.
Eelmisel nädalal sõitsin ma oma Ladaga Antsla raamatukokku. Seal saab kasutada internetti, meie kodutallu Kurenurmele see seni veel ei ulatu. Isegi telefonileviga on siin probleeme. On tunne, nagu elaksin mingis mustas IT-augus. Antsla raamatukogutöötajad on alati väga abivalmis olnud, aga seekord jõudsin ma sinna pool tundi pärast asutuse sulgemist. Ometi oli mul tarvis oma artikkel kuskilt teele saata. Minu hea sõber Viljar ütles mulle kunagi, et ma võin alati minna tema juurde, kui mul e-posti vaja kasutada on. Viljar elab Osulas ja sinna ma kohe suundusingi. Kohale jõudnud, selgus, et sõpra pole kodus. Et mul tema mobiilinumbrit ka polnud, siis võin öelda, et kuhu iganes ta ka läks, sinna võttis ta kaasa ka oma e-posti ja kogu interneti.
Antslast tagasisõidul kadusid mu autol pidurid. Nii pidin ma siis sõitma väga aeglaselt ja ettevaatlikult ning lootma, et midagi hullu ja ootamatut teel ei juhtu. Kuid sellist laadi ebaõnnestumised paistavad su ellu tulevat lainetena ning enamasti siis, kui sa juhtumisi oled saanud natuke raha. Nagu oleks tegu tundmatute objektidega, kelleni on jõudnud teadmine, et kuskil läheduses võib olla raha! Ja ega nad pole teistsugused kui elusolendid ning soovivad saada ka oma osa sellest, mis ripakil.
Kui juba raamatukogust rääkima hakkasin, siis kõik, kes 6. juulil Võrus viibisid, olid kutsutud minu maalinäituse avamisele, kus oli ka suupisteid. Et ma saan kohe 65, siis soovisin teha toreda peo selle tähistamiseks.
Eelmisel nädalal sõitsin Sebe bussiga pensionäripiletiga Tallinna, kus mul oli kohtumine Ameerika saatkonna majanduseksperdi Brian M. Frerega. Soovisin temaga rääkida meie päikesepargi mõttest ja tulevikust. Me oleme oma plaanidest natuke maha jäänud, sest Kliima- ja Energiaagentuuri (KENA) auditeeriti majandusministeeriumi poolt ja kõik väljamaksed pandi auditi ajaks seisma. Õnneks lõppes kõik KENA-le positiivselt ja elu võib edasi minna. See tähendab, et meie 11 päikesejälgijat on suure tõenäosusega järgmisel nädalal teel Kurenurme poole.
Olen viimasel ajal teinud rohkesti lobitööd selleks, et Eesti talunikud toodaksid puhast päikeseenergiat Euroopa energiavõrku, selle asemel et nad võistleksid põllumajanduslike subsideeringute eest, mis ilmselt lähiajal üldse kaovad. Ma sooviksin, et meie praegune president oleks rohkem meie eelmise presidendi Meri moodi ja haaraks initsiatiivi ning toetaks tugevamalt alternatiivenergia tootmist ning kasutamist, mitte ei oleks kinni ainult Eesti Energias. Ta võiks aktiivselt aidata Eestil järgida Kyoto kokkulepet ja samal ajal avada tohutul hulgal uusi töökohti ja investeerimisvõimalusi Eesti talunikele ja tootjatele. Kui statistilised andmed näitavad, et Eesti on muudetud põllumajandussaadusi eksportivast maast põllumajandussaadusi importivaks maaks, siis mis halba saaks olla selles, kui talunikud hakkava tootma elektrit.
Viido veerg: Põlvili maas
Arvamus
TRENDING
