On alanud puhkuste aeg. Minu abikaasa Heli sõitis paar nädalat tagasi üksinda maakoju Kurenurmele, et seal aeg maha võtta. Mina pidin jääma Tallinna, sest tööasjad ei lubanud mul ära sõita – kahjuks pidin tegelema Toompea Eesti Maja sulgemisega. Aga avatud on muidugi meie vana Lauteri tänava Eesti Maja välisministeeriumi kõrval.
Helil on täiesti teistsugune arusaamine puhkamisest, kui on minul. Kui mina mõtlen puhkamisele, siis mõtlen ma lihtsalt lesimisele ja mitte millegi tegemisele. Kuigi naljakas on see, et isegi siis, kui ma ei puhka, süüdistatakse mind niikuinii selles, et ma ei tee midagi. Puhkuse mõte pole muidugi selles, et midagi ei tehta, puhkuse mõte on selles, et tehakse midagi muud kui igapäevaelus. See „midagi muud“ võib aga võtta rohkem energiat kui tööl käimine, mille eest põgenetakse, aga ometi saab puhkaja sellest energiat.
Kui Heli mulle maakodust helistas ja ütles, et ta värvib parajasti maja, siis ei olnud ma üldse üllatunud. Meie naaber Vello ehitas Helile selle jaoks tellingud ja segas värvid, kuni Heli kraapis seintelt maha vana värvi. Ma tean ka seda, et mitte keegi ei suuda vana värvi hoolikamalt maha kraapida kui minu naine. Ükskõik, mida ma ka ei teeks, arvab ta, et peab minu tehtu üle käima ja vead parandama. Olen juba loobunud temaga sel teemal vaidlemast. Kui mina olen maal, siis tean ma vähemalt, kuidas pingest vabaneda. Ma teen kiire hommikusöögi, käin dushi all ja võtan välja oma lõuendid, et hakata maalima.
Aastaid tagasi puhkasin ma Block Island’il. Panin rannas lõuendi üles ja hakkasin maalima. Imestasin selle üle, et pidin kogu aeg algvarianti parandama, küll siit küll sealt, ikka ei saanud pilt küllalt hea. Tagasi vaadates tundub mulle, et olin saanud päikesepiste, sest see, mida ma tegin, polnud muud kui üks närviline pintsliga siia-sinna sodimine. Ma ei saanud tol momendil kuidagi aru, miks veepiir kogu aeg muutub. Olin lihtsalt ära unustanud, et on olemas tõus ja mõõn, mille tulemusel vesi kord tuleb kaugemale rannale, kord taganeb. Igatahes tundus mulle tookord, et ma ei saa oma pildiga iialgi valmis. Õhtuks olin ma küll päevitunud, aga maal oli paranduste tõttu lihtsalt paksult värvi täis. Üllatus tabas mind siis, kui üks möödakäija ostis selle abstraktse merepildi pähe ära.
Kui Heli on maal, siis on kõik asjad väga korras. Pole vaja muretseda selle üle, et piim on hapuks läinud või munad ei kõlba enam pannile lüüa. Ja mul pole vaja kunagi muretseda, kuidas küll on alati kapist võtta puhas pesu ja T-särgid.
Kui mees ja naine on olnud kaua abielus ja üks neist sureb, siis tavaliselt läheb elu edasi järgmiselt: kui naine sureb enne, siis mees abiellub uuesti üsna pea. Põhjus on selles, et ta ei saa üksi hakkama. Ta ei mõista, kuidas tavaelus asjad enam ei laabu, miks näiteks pole iga päev puhast särki kapis puu peal rippumas. Kui aga juhtub, et mees sureb enne, siis naine tavaliselt ei abiellu uuesti, sest ta avastab, kui lihtsaks on elu äkki läinud.
Igas ühiskonnas poputatakse mehi. Mehed võivad päevad otsa istuda ja mitte midagi teha, juua õlut või espressot, naised aga hoolitsevad sel ajal kõige eest, mille eest üldse hoolitseda saab. Mehed ei taha isegi näha, kuidas naised töötavad. Nad ei taha näha, kuidas lapsi kasvatatakse, nõusid pestakse või tube koristatakse. Eriti praegu siin Euroopas, kui käivad jalgpalli meistrivõistlused.
Minu naine räägib ikka, et järgmises elus tahaks ta sündida mehena. Kaastundlikult olen talle kinnitanud, et ega ta mõte polegi nii halb. Tegelikult aga ei tahaks mina järgmises elus sündida naisena.
Heli helistas mulle just maalt ja ütles paanikas, et ta puhkus hakkab kohe lõppema, jäänud on ainult paar päeva, aga nii palju on veel teha!
Mina aga mõtlen juba sellele, kuidas ma sõidan meie maakoju Kurenurmele, kuidas ma seal puhkan ja naudin seda, mida mu naine seal korda on saatnud.
Mida muud ma saaksingi teha, ma olen ju mees.
